Miks tekib hirm ka siis, kui tegelikku ohtu ei ole, miks positiivne mõtlemine sageli ei aita ning kuidas hirm võib märkamatult mõjutada meie tervist, suhteid ja otsuseid.

Kas oled märganud, et mõnikord tekib hirm ka siis, kui tegelikku ohtu ei ole? Keha reageerib nagu hädaolukorras, kuigi mõistus teab, et kõik on korras.

Paljud inimesed püüavad hirmust vabaneda, kuid probleem ei pruugi olla hirmus endas. Võimalik, et me pole lihtsalt mõistnud, mis rolli hirm meie elus tegelikult mängib.

Mis on hirm?

Hirmu peetakse sageli millekski negatiivseks, millest tuleks võimalikult kiiresti vabaneda. Tegelikult ei ole hirm ei nõrkus ega viga. Hirm on loomulik reaktsioon, mis aitab märgata olukordi, mida peame oluliseks või potentsiaalselt ohtlikuks.

Kui inimene kohtab midagi tundmatut või ebakindlat, aktiveerub kogu organism. Süda lööb kiiremini, lihased pingestuvad ja tähelepanu koondub. Probleem ei ole tavaliselt hirmus endas, vaid selles, kui hakkame seda vältima või selle vastu võitlema.

Miks me kardame ka siis, kui tegelikku ohtu ei ole?

Kui metsas seisab meie ees karu, on hirmul selge põhjus. Keha valmistub tegutsema ja aitab meil olukorraga toime tulla. Kuid tänapäeva inimese suurimad hirmud ei ole enamasti seotud otsese füüsilise ohuga.

Me võime karta läbikukkumist, hukkamõistu, üksijäämist, vananemist, haigust või tulevikku, mida pole veel saabunud. Mõnikord piisab ühest mõttest, mälestusest või kujutlusest, et keha reageeriks samamoodi nagu tegeliku ohu korral.

Veel üks oluline tähelepanek on see, et sageli ei karda inimene olukorda ennast. Ta kardab seda, mida ta võib selles olukorras tunda. Hirm esinemise ees ei tulene tavaliselt lavast, vaid võimalikust ebamugavusest, häbist või läbikukkumise tundest. Hirm keerulise vestluse ees ei tulene vestlusest endast, vaid emotsioonidest, mida see võib esile kutsuda.

Nii võib inimene hakata vältima mitte ohtu, vaid omaenda sisemisi kogemusi. Just sellest saab alguse paljude hirmude nõiaring.

Miks positiivne mõtlemine ei vabasta inimest hirmust?

Paljud inimesed püüavad end rahustada mõtetega nagu „Kõik saab korda“, „Pole põhjust muretseda“ või „Ma pean olema positiivne“. Mõnikord aitab see hetkeks, kuid sageli tuleb hirm mõne aja pärast tagasi.

Põhjus on lihtne. Hirm ei avaldu ainult mõtlemises, vaid kogu organismis – kehas, hingamises, tähelepanus ja emotsionaalses reaktsioonis. Seetõttu ei pruugi üks mõte olla piisav, et muuta kogu süsteemi toimimist.

Positiivne mõtlemine võib mõnikord muutuda ka vältimisvormiks. Selle asemel et märgata seda, mis meie sees tegelikult toimub, püüame ebamugava kogemuse kiiresti millegi meeldivamaga asendada. Kuid see, mida välditakse, ei kao.

Seepärast ei seisne hirmust vabanemine tingimata positiivsemate mõtete loomises. Olulisem võib olla õppida nägema hirmu sellisena, nagu see parasjagu on, ilma seda maha surumata või selle eest põgenemata.

Kuidas mõjutavad varjatud hirmud meie tervist, suhteid ja otsuseid?

Kõik hirmud ei avaldu teadliku kartusena. Sageli õpib inimene oma hirmudega nii harjuma, et ei märka neid enam üldse. Ta näeb vaid tagajärgi.

Üks inimene kontrollib pidevalt kõike enda ümber, sest kardab eksida. Teine lükkab olulisi otsuseid edasi, sest kardab teha vale valiku. Kolmas ei julge väljendada oma tegelikke mõtteid või vajadusi, sest kardab hukkamõistu või konflikti. Väliselt võivad need tunduda iseloomuomaduste või harjumustena, kuid nende taustal võib olla nähtamatu hirm.

Kui organism püsib pikalt valvelolekus, kulutab see energiat. Pinge võib mõjutada und, taastumist, keskendumisvõimet ja üldist heaolu. Ka suhetes ei pruugi me reageerida sellele, mis toimub, vaid sellele, mida kardame juhtuvat.

Kõige keerulisem on see, et inimene võib pidada neid reaktsioone iseendaks. Ta ütleb: „Ma lihtsalt olengi selline.“ Tegelikult võib ta kirjeldada hoopis aastaid märkamatult tema elu juhtinud hirmu.

Kas hirmust on võimalik päriselt vabaneda?

Paljud inimesed küsivad, kas hirmust on võimalik täielikult vabaneda. Vastus sõltub sellest, mida me hirmu all mõistame.

Tõenäoliselt ei kao inimese elust kunagi kõik olukorrad, mis toovad kaasa ebakindlust, muutusi või tundmatust. Kuid kannatus, mida me hirmuga seostame, ei pruugi tulla hirmust endast.

Sageli kulub kõige rohkem energiat mitte hirmu kogemisele, vaid selle vältimisele. Mida rohkem inimene püüab hirmu alla suruda, sellest põgeneda või seda kontrollida, seda suuremaks võib muutuda selle mõju tema elule.

Paradoksaalsel kombel hakkab hirm sageli muutuma just siis, kui inimene lõpetab selle vast võitlemise ja õpib seda selgelt nägema. See, mis varem tundus takistusena, võib osutuda hoopis informatsiooniks selle kohta, mis on talle päriselt oluline.

Seetõttu ei pruugi küsimus olla selles, kuidas hirmust lahti saada. Võib-olla on olulisem küsida, mida me tegelikult kardame.

Väga sageli ei karda inimene olukorda ennast. Ta kardab omaenda kogemust sellest olukorrast. Kui see saab nähtavaks, hakkab vähenema ka hirmu võim tema elu üle.

Ingvar Villido on Practical Consciousness meetodi looja, joogaõpetaja ja koolitaja. Ta on üle 30 aasta uurinud inimese teadvust, tähelepanu ja emotsioonide toimimist ning õpetanud praktilisi meetodeid sisemise selguse arendamiseks. Ta on raamatute „Teadvuse praktiline kasutamine“ ja „Emotsioonid inimkonna suurim sõltuvus“ autor.

Artikkel on ilmunud ajakirjas „Mida arstid sulle ei räägi“?