“Kogemus ei ole see, mis sinuga juhtub, vaid see, mida sa teed sellega, mis sinuga juhtus.”

Kas sul on vahel tunne, et elu lihtsalt haarab sind endaga kaasa?

Et erinevad sündmused viivad sind tasakaalust välja ja sa leiad end seisundist, kus sa tegelikult olla ei taha?

Me kõik oleme seda kogenud. See on tunne, nagu oleksid oma kogemuse sees kinni ega oskaks sealt kuidagi välja tulla.

Selles blogis jagan Practical Consciousness praktiku ja õpetajana, kuidas mina olen õppinud oma kogemusi vaatama joogalikumast perspektiivist. See on aidanud mul paremini mõista, mis minuga toimub, ning suhtuda oma kogemustesse – millised need ka ei oleks – rahulikult ja neutraalselt.

Kui olen vahel tundnud, et elu justkui „kiusab“ mind, siis olen pööranud tähelepanu enda sisse, et mõista, mida see kogemus minus tegelikult käivitab, et seda muuta. Ma ei saa kontrollida kõiki olukordi, kuid saan valida, kuidas ma neisse suhtun. Olen avastanud, et see, mis kunagi tundus ülioluline ja väga suur, on tagantjärele vaadates olnud nagu mööduv laine. Need kogemused ei olegi enam nii olulised, kui nad hetkel tunduvad. Miks?

Sageli arvame, et meie kogemused tekivad välisest maailmast – sellest, mis juhtus, mida keegi ütles või mida me nägime ja tundsime. Tegelikult kujuneb suur osa kogemusest hoopis meie sees. Selle loob see, millele me oma tähelepanu suuname, kuidas me märgatule reageerime ja millised mõttemustrid meis aktiveeruvad. See on kõik muutumises – nii tekivad, püsivad ja kaovad erinevad kogemused.

“Kogemuse anatoomia” aitab sul näha, kuidas meie kogemus maailmast tegelikult tekib ja millised osad meie kogemusi kujundavad. Kuidas välised sündmused muutuvad sinu sees millekski väga isiklikuks ja tähenduslikuks – sinu enda personaalseks elukogemuseks.

Meie emotsioonid ja mõtted on justkui prisma, mille kaudu me elu näeme ja kogeme. Seetõttu ei koge me kunagi täiesti neutraalset tegelikkust, vaid pigem selle isiklikku ja vahel ka vägagi illusoorset tõlgendust. See tähendab ka võimalust elukogemust muuta. See võib olla osa sinu „originaalsusest“, kuid kui see põhjustab sulle liiga palju kannatust, võib sul tekkida soov sellest vabaneda.

Kui soovid oma elukogemust mingis osas muuta või parandada, võivad need teadmised sind aidata – eriti siis, kui otsid rohkem sisemist selgust ja enesemõistmist või tunned, et oled emotsionaalselt keerulises kohas.

Teadvus ja tähelepanu – kogemuse allikas ja valikuvõimalus 

“Tähelepanu on vaikne jõud, mis loob meie kogemuse – see, millele me keskendume, saabki meie tegelikkuseks.” – Ingvar Villido 

Ilma tähelepanuta ei jõua miski meieni päriselt – ei mõte, tunne ega kogemus. Kui oled teadvusetu, lakkab maailm sinu jaoks olemast. Teadvus on sinu elukogemuse alus. 

Tähelepanu on sinu teadvuse omadus. Sinu teadvuse seisund – kas oled selge ja kohal või hajevil ja udune – mõjutab otseselt seda, kuidas sa oma kogemusi vastu võtad. 

Kas oled märganud, et suur osa sinu tähelepanust liigub automaatselt? Näiteks võib see liikuda ikka ja jälle tahtmatult meenutusele mõnest raskest sündmusest, sealt edasi emotsioonile, ärritusele või muremõtetele – ja siis taas sama rada pidi, nagu orav rattas. Nii kordub sinus sama muster üha uuesti, hoides tähelepanu sellel sisemisel läbielamisel ja sind kinni selles, kuidas sa juhtunut tõlgendad – hoolimata teiste lohutusest või selgitustest. Sellisel viisil võid jääda justkui juhtunu ohvriks omaenda sisemiste mustrite tõttu. 

Kui õpid oma tähelepanu teadlikult märkama ja suunama, tekib rohkem rahu ja selgust. Sa hakkad mõistma, et sa ei ole oma mõtted ega emotsioonid, vaid keegi, kes neid märkab – vaatleja. Ja sealt tekib sul võimalus oma kogemusi teadlikumalt valida. 

Kogemus tekib ainult siis, kui me sellele tähelepanu pöörame. Siin peitubki sinu valikuvõimalus: kui sa õpid mitte keskenduma oma negatiivsele mõttele või ebameeldivale tundele, ei pea sa sellesse kogemusse süvenema ning seda läbi elama ja väljendama. Sul on võimalus sellest lahti lasta ning ebasoovitav kogemus saab hajuda. 

Millele sa tegelikult soovid keskenduda? 

Kas sa oskad oma fookust hoida? 

Meeled ja tajumine – kogemuse algosad 

„Täpne tajumine on vaikne ja kohalolev, mitte mõistuslik analüüs“ – Ingvar Villido 

Sinu meeled ehk tunnetusvahendid on oluline osa sellest, kust kogemus alguse saab. Nende kaudu võtab sinu teadvus pidevalt vastu justkui „toorinfot“ ümbritsevast maailmast, mida sa hakkad sisemiselt tõlgendama. 

Siin mängivad rolli nägemine, kuulmine, haistmine, maitse ja puudutus – ning kõik see, mida sa nende abil vastu võtad. 

Milline neist on sinu jaoks kõige olulisem? Mida oled harjunud rohkem märkama – kas seda, mida kuuled, või seda, mida näed teise inimese näoilmes? Mis tekitab sinus külmavärinaid ja mis tõmbab sind ligi? Kas sinu meeled on avatud ja tundlikud või elad pigem oma peas, nii et meeled jäävad mõistusliku analüüsi varju? 

Sinu reaalsuse loob see, mida ja kuidas sa tajud. Taju ei ole passiivne – see on pidevas liikumises ning seda saab teadlikult suunata tähelepanu abil. Sinu kogemus maailmast on alati seotud sinu tajuga – sellega, mida sa märkad oma tunnetusvahendite kaudu, ja kuhu sa suunad oma tähelepanu. 

Selge tajumine tekib siis kui oled vaikne ja kohalolus.  

Näiteks võid minna loodusesse ja võtta hetk, et rahuneda. Märka vaikust helide sees. Märka, kuidas sinu tähelepanu liigub – puudel, taimedel, veel, pilvedel taevas, tuuleiilidel. Kas tunned, et oled selgem ja rohkem kohal? Selline teadvelolek võib olla väga kosutav – pärast tunned end justkui puhanuna. 

Millist keskkonda sina eelistad? 

Kirjeldamine ja tähendus – mentaalne kogemus 

„See, mida me peame teadmiseks, kujundab otseselt meie kogemust ja arusaama maailmast.“ – Ingvar Villido 

See on etapp, kus infokild või sündmus, s.t. suurem kogus infot, saab sinu jaoks mõttelise tähenduse – justkui lisaksid sellele omaenda „loosungid“, „sildid“ või „märgid“. See toimub harjumuslikult ja automaatselt ning sinu kogemus kujuneb vastavalt sellele, milliseks sinu mõttemaailm selle kirjutab. 

Kaks inimest võivad kogeda sama olukorda täiesti erinevalt: „See on minu jaoks liiga keeruline, ma ei saa sellega hakkama“ või hoopis „See on väga huvitav, ma sooviksin sinuga seda edasi arutada“. 

Sa kirjeldad oma mõtetega oma kogemuse – ja see ei ole enam see, mis tegelikult toimus, vaid sinu mentaalne tõlgendus juhtunust. Ehk mida sa arvad, et juhtus. See on mõjutatud sinu mõttemaailma poolt. 

Me ei pruugi üldse märgata erinevust tegelikkuse ja mentaalse kirjelduse vahel, eriti siis, kui oleme väga mõtlemiskesksed inimesed. Siin mängib olulist rolli see, mida sa usud: sinu lood, „kangelased“, arusaamad, väärtused ning see, mida oled õppinud oma vanematelt, koolist ja elust, mida oled lugenud raamatutest või näinud filmidest. See kõik kujundab sinu mõttemaailma. Minevik mõjutab tugevalt seda, kuidas me olevikku kogeme. 

Lisaks käivitavad meie mälul põhinevad mõttemustrid emotsionaalseid reaktsioone. Need koos loovad kogemuse, mis võib olla väga meeldiv või väga ebameeldiv – sinu isiklik võimendatud tõlgendus tegelikkusest. 

Nii võib meie enda mõttemaailm olla sageli meie kannatuste allikas. 

Milline on sinu sisemine hääl? 

Kas su elu on heade või halbade „subtiitritega“ kommenteeritud? 

Kas su mõtted toetavad sind või pigem kritiseerivad? 

Kas see, mida sa ütled, vastab tegelikkusele? 

Kas oled hetkes või kipud üle mõtlema? 

Mõtlemist ja selle sisu saab õppida märkama, suunama ja puhastama. Kui sa enam oma mõtetega ei samastu, muutub elu palju lihtsamaks, kergemaks ja selgemaks. 

Emotsioonid – kogemuse „värv“ 

„Taju ei pea olema emotsiooni pantvang.“ – Ingvar Villido 

Kogemuse anatoomia kõige „värvikam“ osa on sinu emotsionaalsed vastused elusündmustele.  

Sinu tundepuhangud võivad ulatuda ühest äärmusest teise – kurbusest ja vihast kuni rõõmu ja entusiasmini. Need saadavad erinevaid eluhetki ning värvivad sinu kogemuse energeetiliselt kas „ilusaks“ või „koledaks“, „heledaks“ või „tumedaks“. 

Aga kas need on alati adekvaatsed vasted elule? 

Kui inimene on depressioonis, võib tunduda, et energiat ei ole üldse – kõike nähakse justkui tumedates toonides ja isegi voodist tõusmine võib olla raske. Kui ollakse armunud, kogetakse elu nagu „roosamannat“ ning kõik tundub helge ja energiat täis. 

Need on kogemused, mida emotsioonid võivad meis luua. Emotsioonid võivad muuta elu justkui tõusude ja mõõnade karusselliks. 

Mida tugevam on emotsioon, seda tugevam on ka kogemus ja selle mõju. Mõnikord võime emotsiooni korduvalt läbi elades justkui kinni jääda sellesse kogemusse, kaotada selge taju ning isegi enesekontrolli. Siis hakkame nägema ja käituma elu suhtes selle emotsiooni „värvi“ valguses. 

Näiteks: kui sind võetakse tööle, võid tunda entusiasmi, mis toetab sinu tegutsemist ning sul jätkub initsiatiivi ja teotahet. Kui aga ülemus sind kritiseerib, võid tunda pettumust või viha ning tööasjad ei suju tükk aega enam nii kergelt. Kui nendes sündmustes jääda neutraalsemaks, on tegutsemine tegelikult ühtlasem ja mõistlikum. 

Emotsioonid ei ole sina ise, kuid nende tagajärjed on siiski sinu omad. 

Kas sa tekitad oma emotsioone ise või need lihtsalt juhtuvad? 

Kas sa saad emotsioone valida ja kui palju sa neist sõltud? 

Kui tunned emotsiooni, proovi näiteks sellega mitte kaasa minna. Lihtsalt märka seda ja ära tee kohe midagi – lase emotsioonil tõusta ja vaibuda ilma automaatselt reageerimata või seda alla surumata. Kui sa ei anna ennast täielikult emotsiooni kätte, möödub see kiiremini. 

Emotsioone on võimalik ka teadlikult vabastada. Nii saab jääda teadlikumaks ja säilitada rohkem selgust ja rahu ka emotsionaalselt keerulistes olukordades. 

Keha – kogemuste kandja 

Keha on enamat kui „bioloogiline masin“ – see on vaimsete, emotsionaalsete ja sensoorsete kogemuste kandja. Keha on lahutamatu osa inimese minapildist ja tema suhestumisest maailmaga. 

Sinu keha reageerib nii sisemistele kui ka välistele stiimulitele. Näiteks võib tekkida südamepekslemine rõõmsa uudise peale või värisemine külma ilma korral. 

Keha talletab kõik füüsilised ja emotsionaalsed kogemused. „Kehamälu“ mõjutab otseselt meie elukogemust. 

Keha väljendab füüsiliste sümptomite kaudu – näiteks valu, pinge, lisakilod või nahaprobleemid võivad mõnikord olla seotud lahendamata emotsionaalsete pingete või sisemise tasakaalutusega. 

Keha võib käsitleda ka kui „anumat“, mis vajab hoolitsust, et hingel oleks seal hea elada. See tähendab teadlikku kontakti oma keha vajadustega.  

Mida rohkem oleme teadlikult kohal oma kehas, seda paremini suhestume ümbritseva maailmaga. 

Kui palju sa päeva jooksul oma kehale tähelepanu pöörad? 

Kes kogeb? 

„Sina ei ole oma mõtted ega tähelepanu – sa saad neid jälgida. Sina ei ole oma segajad – sa saad neid märgata ja suunata.” – Ingvar Villido 

Meil on loomulik kalduvus samastuda elu nähtustega – mõtete, emotsioonide ja erinevate seisunditega – ning elada läbi nende, liikudes kogemusest kogemusse, sageli eneseunustuses ja teadmata, kes ma tegelikult olen. 

Kuid sa ei ole need kogemused. Sa ei ole see, mida sa läbi elad. 

Kui hetkeks peatuda ja vaadata, siis muutub nähtavaks midagi vaiksemat ja püsivamat – see, kes märkab. See, kes on kohal kõigi kogemuste taustal. 

Mõtted tulevad ja lähevad. Emotsioonid tõusevad ja vaibuvad. Seisundid muutuvad. 

Aga see, kes neid märkab, on alati muutumatuna olemas. 

Siin peitub üks kõige olulisemaid arusaamisi – mitte selles, mida sa koged, vaid selles, kes kogeb. 

Rahune, lase mõtetel hetkeks vaibuda ning märka vaikuse ruumi nende vahel – kes ma olen? 

Kuidas kogemustest päriselt õppida – kogemuse „lahti harutamine“ 

“Kuidas see kogemus muutis seda, kellena ma end näen?” 

Kogemused ei lõppe hetkeliselt. Need jätavad jälje inimese mällu ning hakkavad sellest lähtuvalt korduma. Kui kogemust lihtsalt automaatselt läbi elada, jääbki see korduma. Sama muster võib ilmneda erinevates olukordades, erinevate inimeste ja sündmuste kaudu, kuid „toota“ sulle sarnaseid tagajärgi, isegi kujundada su iseloomu, harjumusi ja kalduvusi – sinu elu. 

Kui aga kogemust osatakse teadlikult märgata ja „osadeks lahti võtta“, tekib võimalus sellest päriselt õppida. 

Õppimine algab sellest, et tähelepanu suunatakse mitte sellele, mis väliselt juhtub, vaid sellele, mis minu sees avaldub: mis juhtub tähelepanuga, millised mõtted mul tekivad, millised emotsioonid käivituvad, kas keha reageerib, kuidas see kõik kokku mind mõjutab. 

Kui kogemust on võimalik vaadata veidi kaugemalt, ilma sellega täielikult samastumata, tekib selgem arusaam. Siis hakkab ilmnema, et kogemus ei ole „mina“, vaid midagi, mis toimub sisemaailmas. 

Sellest kohast tekib valikuvõimalus. Elu ei ole enam nii juhuslik vaid muutub rohkem sinu enda loominguks. 

Automaatseid reaktsioone on võimalik märgata enne, kui need täielikult üle võtavad.  

Tekib võimalus mitte reageerida samal viisil kui tavaliselt. 

Sa saad teha hoopis pausi, jääda hetkeks vaatlema ja lasta kogemusel vaibuda või sellest vabaneda. 

Nii muutub kogemusest õppimine eelkõige teadlikkuse kasvuks. Mitte kogemuste vältimiseks, vaid nende kirjeldatud viisil selgemaks nägemiseks ja mõistmiseks. Iga selline märkamine toob kaasa rohkem selgust, kergust ja sisemist vabadust.  

Kui oluliseks sa pead oma kogemusi ja miks? 

Lõpetuseks 

„Sisevaatlus ei ole mõtlemine ega analüüsimine – see on vaikne jälgimine ja kohalolu.” – Ingvar Villido 

Kui me ei soovi enam ebameeldivaid kogemusi, hakkab meis tekkima otsing millegi sügavama poole – selle poole, mida võib kogeda rahu, vaikuse ja terviklikkusena. Seda võib kirjeldada kui tegeliku Mina seisundit. 

Kogemuse lahti harutamine ei tähenda analüüsimist, vaid vaikset ja teadlikku kohalolu, vaatlemist ning arusaamist. 

Vaimsed praktikad, mis keskenduvad sisekaemusele – mõtetega samastumisest eemaldumine, emotsioonide vabastamine, teadvustamine, meditatsioon ja sisemaailma hinnanguteta vaatlemine, lahti laskmise praktika – aitavad liikuda automaatsetelt reaktsioonidelt teadliku siin ja praegu olemise ning iseendana elamise suunas. 

Mida vähem juhivad meid automaatsed reaktsioonid, seda enam avaneb võimalus suunata tähelepanu enese sügavamale uurimisele. Tasapisi tekib püsivam teadvelolek ja kohalolu, sisemised aktiivsused vaibuvad ning ilmneb rahu. 

Selles selguses hakkab tasapisi eristuma, kes ma olen – ja kes ma ei ole.