Teie nime guugeldades saab teada, et olete näitleja ja seltskonnatäht. Kui esimene on enamvähem selge asi, siis mida tähendab teie jaoks teine?

Töötasin pikalt meelelahutusvaldkonnas, võib-olla tuleneb sellest?

Mida loete oma näitlejatöö suuremateks õnnestumisteks?

Kuna mind hakkas LA-s ja NY-s juba näitlemisõpingute ajal kõige rohkem huvitama see, kuidas muuta oma elu sisemiselt ja jäädavalt, mitte väliselt ja korraks, siis ma õige näitlejatööni ei jõudnudki. Mu suurimad õnnestumised pärinevad seetõttu õpinguajast ja poolprofessionaalse näitlejana töötamise ajast. Neid lugusid on palju, kuid praegu tuli meelde juhtum, mis mu näitlemise tegelikult ka lõpetas…

Henrik Ibseni näidend “Hedda Gabler” kuulub maailmaklassika kullafondi. Sain näitlemistunnis selle nimiosaga stseeni ette valmistada. Olin rõõmus, aga oli ka kõhe. Hedda Gablerit peetakse vähemalt Ameerikas üheks keerulisimaks naisosaks, mida tabada. Vahel öeldakse tema kohta ka “naissoost Hamlet”.

Stseen tähendab seda, et tundi tuleb tuua terviklik roll. Valmistasin rolli põhjalikult ette, ei jätnud kivi kivi peale, sest näitlemisõpetaja New Yorgis oli hästi range. Pärast stseeni ütles ta, et nägi kõike, mida selle rolliga teha saab ja võin edasi liikuda järgmise osa juurde. Ta oli väga rahul.

Mina olin šokis. Olin arvestanud, et töötan selle rolli kallal mitmeid kuid. Olin näinud teda teisi keerulisemate rollide puhul kuudeviisi juhendamas. Pärast seda tundsin, et olin endale ära tõestanud, et saan selles valdkonnas hakkama ja sportlik hasart hakkas raugema.

Näitlemine avas aga ukse minu jaoks mu sisemaailma. Olin iseenda eest nii kaua põgenenud, kuid näitlemine ehk tegevus teiste inimeste sisemaailmadega pani mind nägema ka iseennast ja seda, mis mu sees tegelikult toimus. Selle puntra lahti harutamine muutus minu jaoks kõige põnevamaks ja kõige suuremaks väljakutseks.

Millega praegu peamiselt tegelete?

Praegu viin läbi koolitusi inimestele, kes soovivad vabaneda söömisega seotud sõltuvustest. Olgugi, et põgenesin ise söömissõltuvuse eest LA-sse ja New Yorki ja sukeldusin näitlemisse, kimbutas see teema mind seal endiselt edasi. Nagu varem ütlesin, tekkis Ameerikas suur huvi selle vastu, kuidas neist oma sisemistest deemonitest jäädavalt lahti saada. Lahenduse leidsin aga hoopis Eestist, mida olen nüüd seitse aastat praktiseerinud (Practical Consciousness (endine Teadliku Muutuse Kunst)) ja mul ei ole enam söömissõltuvusi.

Practical Consciousness pole muidugi vaid söömisprobleemide jaoks, vaid aitab ka teiste sisemiste asjadega – erinevad konfliktid iseendaga või teistega või eluga, maailmaga, lisaks iseloomuga seotud probleemid. Kuid enda poolt läbiviidavat Practical Consciousness kursust õpetan emotsionaalse söömise nurga alt, kus saab õppida orienteeruma iseendas ja vabastama emotsioone, mis ajavad ülesööma.

Kuidas selleni jõudsite?

Nagu ütlesin, olin pahuksis söömisega ja kehakaaluga. Kehakaal kippus tõusma ja kuidagi ei saanud seda ohjesse. Söögiisud kasvasid. Tuttav terapeut soovitas minna Practical Consciousness’i kursustele, et õppida vabastama elu häirivaid emotsioone: igasuguseid negatiivseid emotsioone enda osas, teiste inimeste osas, olukordade osas. See aitas hästi ja vabastasin selle meetodi abil ära nii söömissõltuvuse kui ka muud sõltuvused. Mul oli näiteks ka töösõltuvus, mis hakkas tervisele juba kehvasti mõjuma. Kui olin söömissõltuvusest vabanenud, soovitas meetodi väljatöötaja (Ingvar Villido) hakata Practical Consciousness’i kursusi õpetama just neile inimestele, kel on ka söömisprobleemid.

Millest tekivad sõltuvused – üleüldse, ja millest konkreetselt teil sõltuvus alguse sai?

Sõltuvused tekivad peamiselt negatiivsete emotsioonide tõttu. Ja teadvustamisvõime vähese kasutamise tõttu. Kui vaadata mõnda tegevust, milles inimene on edukas, on näha, et selles tegevuses kasutab ta suhteliselt vähe emotsioone ja hästi palju teadvustamist: ta saab aru, mida on vaja teha, millal, kuidas, jne.

Kui inimesel kujuneb välja sõltuvus, siis selles osas ei kasuta ta teadvustamist peaaegu üldse ja kasutab vaid alateadlikke emotsioone, mida toetavad auku-kaevavad mõtted. Miks? Sest sõltuvuse eesmärk ongi viia inimene unustusse. Viia argipäeva jamadest n-ö välja.

Miks on sõltuvusest keeruline vabaneda? Mitte niivõrd keemilist sõltuvust tekitavate komponentide pärast, millest palju räägitakse, vaid just selle pärast, et sõltuvuse roll meie elus on puhverdada ebameeldivusi. Seni kuni me pole vabanenud emotsioonidest, mis teevad mõned asjad elus ebameeldivateks, ei ole võimalik sõltuvust välja juurida. Mis need ebameeldivused on? Mõned näited: igavus, kurbus, viha, ebakindlus, üksindus, pettumus, hirm…

Nii et mõtlemine mõjutab rohkem kui bioloogia või keemia…?

Olen, jah, muidugi lugenud filsoofilisi ja teaduslikke uurimusi sellest, kuidas sõltuvusi põhjustavad põhiliselt ained: kemikaalid, aju biokeemia, jne. Enda kogemuse põhjal võin öelda, et kuna meil puudub oskus negatiivseid emotsioone muul moel vaigistada, me lihtsalt sööme, joome, ostleme ja teeme ületunde. Ka mul oli alguses mulje, kui hakkasin üritama sõltuvustest vabaneda, et ülesöömist põhjustavad teatud toiduained – ebatervislikud, sõltuvust tekitavad ained. Kuid kui asusin sööma ajavaid negatiivseid emotsioone vabastama, mille juurde kuulub lahutamatu osana ka teadvustamisvõime parem kasutamine, nägin, kuidas toitude keemiline koostis ei saa tekitada sõltuvust inimeses, kes kasutab hästi teadvustamisvõimet ning oskab vabastada negatiivseid emotsioone, mis tegelikult neid halbu toite sööma ajavad. Ta saab juba eos jaole! Sõltuvus ei saa välja kujuneda.

Toidu keemilised koostised võivad tekitada füüsilise sõltuvuse, kuid inimene, kes teadvustab ja oskab vabastada emotsioone, ei saa pimesi langeda füüsilisse sõltuvusse teatud toitudest.

Minu kogemuse põhjal on asi konkreetsetes emotsioonides, mitte niivõrd toiduainete koostises. Ebatervislikud toidud jah, ei mõju kehale hästi – nendega tervist üles ei ehita, kuid nad pole nii süüdi meie sõltuvustes kui mõista antakse. See ongi uuenduslik viis: mitte otsida süüdlast toitudest, vaid tabada need emotsioonid, mis üle sööma ja halbu toite sööma ajavad ning need vabastada. Väike maius ja väike mõnus ebatervislik toit võivad ju ka jääda elu osaks. Kui aga inimesel pole enam halbu tundeid, mis ajavad ebatervisliku toiduga liialdama ja sellega halbu tundeid vaigistama, pole tal enam ka tendentsi langeda sõltuvusse halbadest toitudest. Keha neid tegelikult ei vaja.

Erinevad sõltuvused tunduvad väga erinevad – kasiino, söömine, alkoholism, töösõltuvus, ostusõltuvus, narkomaania… Kas neil on ka midagi ühist?

Kõikide sõltuvuste põhjuseks on minu kogemuse põhjal negatiivsed emotsioonid. Negatiivsed emotsioonid ajavad otsima leevendust mõnest muust tegevusest. Kes on tundnud väga halbu tundeid, see teab, et siin ei aita käsitöö või metsajooks. Et vaigistada negatiivseid tundeid, on vaja kangemaid asju nt alkoholi, suhkrut, tablette, jne.

Kuidas jõudsite selleni, et aitate teistel nende sõltuvustest vabaneda?

Töö tulemusena iseendaga. Minu söömissõltuvus kestis 30 aastat. Alguses oli see lihtsalt ülesöömine, siis tulid näljutamine ja ülesportimine, siis buliimia ja lõpuks jäi lihtsalt ohjeldamatu ülesöömine ja söömasööstud. Aastaid otsisin viisi, millega need probleemid vabastada, osalesin Ameerikas isegi sõltuvustest paranemise 12-sammu programmis, kuid ükski meetod ei võtnud seda asja “ära”. Alles Eestist leidsin selle viisi.

Kas läbielatu on teiste aitamisel toeks või teeb vahel pigem haiget ja takistab?

Läbielatu ei tee haiget ega takista, sest olen sedasorti emotsioonid vabastanud. Milleks kanda kaasas taaka, mis teeb haiget ja takistab? Sest nüüd on ju oskused, kuidas sellest vabaks saada. Kui kursusi läbi viima hakkasin, kartis aga mõni lähedane küll, et äkki toob see tegevus haiguse tagasi. Selgitasin siis, et kuna olen ise kõik söömissõltuvust põhjustavad emotsioonid ära vabastanud, vähemalt sellised, mis panevad ülesööma – ma tõesti ei mäleta millal ma viimati üle sõin, siis ei ole võimalik, et haigus kordub. Kui viskad auklikud sokid ära, ei ole ju võimalik, et nad ühel hetkel jälle su kapis on. Prügila auto on need ammu ära viinud, tagasiteed enam ei ole. See kõlab uskumatult, sest maailmas pole veel olnud sellist lõplikku lahendust. Ikka on oht, et halvad asjad võivad tagasi immitseda. Nt kui söögisõltlane sööb magusat ja kommi, on oht jälle võrku langeda. Aga – ma võin süüa magusat ja kommi, ilma et oleks võimalik võrku langeda.

Kuidas ja millal saab selles kindel olla?

Saan sellest sellise kindlusega rääkida seetõttu, et olen enda peal pärast söömisõltuvusest vabanemist näinud, et ükskõik kui soodsatesse tingimustesse ülesöömiseks ma satun, on tulemus alati üks ja seesama: ülesöömine pole enam looduslikult võimalik. On tekkinud teatud looduslik piir, millest pole enam võimalik üle minna. Seal, kus enne oli uks, seda pole enam.

Ja see piir pole minu loodud (ma ei piira söömist), vaid see on keha poolt määratud nn looduslik piirist – kui kõht saab täis, lihtsalt pole enam võimalik edasi minna. Ülesööjana ma ületasin seda piiri kogu aeg ega teadnudki selle piiri olemasolust midagi. Nüüd, mil ülesöömis-monstrumit mu sees enam ei ole, ei ole olnud aastate viisi kordagi võimalik üle selle piiri minna. Inimene on muidugi päris vapustav tegelane – ta on võimeline minema üle loodusliku piiri kordi ja kordi (kõik sõltlased teevad seda) ja ikka ellu jääda. Teatud maani muidugi. See piir ei ole kummist.

Millised on piirangud, mida inimesed ise oma teele seavad?

Piiranguid on palju. Samas, kes neid piiranguid endale ise niiväga valib? Fakt on see, et osad on ühtede ja teised teiste omadustega. Fakt on ka see, et näen kursustel, et kiiremini vabanevad inimesed, kel on optimistlikum meelelaad kui need, kel on pessimistlikum. Kuid kes meist on saanud valida, kas olla optimistlikum või pessimistlikum? Need kaardid on juba n-ö kätte jagatud. Mida aga saab teha, on vabastada iseloomujooned ehk emotsioonid, mis teevad pessimistiks. Ega üleliigne optimism ka kasulik pole, pigem on hea olla realist. Tegelikkusekeskne.

Kuidas sellistest piirangutest vabaneda?

Emotsioone vabastades. Aga hea oleks õppida vabastama ka kontseptsioone ehk mõttemustreid, mis ütlevad, et asjad on nii. Practical Consciousness võimaldab seda ka. Kontseptsioonid on need ütlused, mis raiuvad asja kivisse. Näiteks: naised lähevad pärast teist last paksuks. Pärast 40-ndat on vaja saledana püsimise nimel palju pingutada. Jään igal talvel kaks korda haigeks. Mul on allergia, jne. Kui neid kontseptsioone enam pole, pole enam niipalju ka selliseid probleeme – piiranguid.

Palun meenutage mõnd eriti keerulist olukorda, mille olete ise läbinud…

Kõige keerulisem oli 20 kg ülekaalulisena mitte minna järjekordsele dieedile, vaid hakata vabastama negatiivseid emotsioone, tänu millele hakkasid kilod ise maha langema. On selge, et emotsioonide vabastamine pole nii kiire tee kaalulanguseni kui range dieet, kuid see tee on kindel, lõplike tulemustega. Kui sööma ajavad emotsioonid on vabastatud, enam tagasilangust suure kaalu juurde ei toimu.

Nagu eelpool selgitasin – ei saagi toimuda. See pole enam võimalik. Pole enam mehaanikat, mis ajaks ülesööma. Mina võitlesin kehakaaluga mitukümmend aastat ja nüüd 45-sena pole mingit võitlust enam. Võin süüa ka ebatervislikke toite ilma, et kaalu juurde tuleks. Toit pole lihtsalt enam nii olulisel kohal kui enne ja kui toit ei ole enam elus üks olulisemaid asju üldse, siis ei käi kogu elu enam toidu ümber. Elus on muudki teha kui toidu pärast põdeda või õhinasse sattuda.

… ja mõnda, kust olete välja aidanud kellegi teise.

Annan kursustel teadmised ja oskused, millega igaüks saab hakata ennast ise välja aitama. Kõige toredam on olnud näha juhtumeid, kus inimene võtab tõepoolest käsile teadvustamisvõime kasutuse, hakkab emotsioone vabastama ning hakkab ise probleemist välja tulema. Tõelised arengud! Näiteks tuli üks naine kursusele 8 aastat kestnud söömishäirete / sõltuvuste pärast (anoreksia, buliimia, ortoreksia, ülesöömishood). Ja on abi olen saanud kõige osas. Automaatsed reaktsioonid on peaaegu et kadunud, söömishood vähenenud – kaal ca 12kg langenud.

Vahel öeldakse, et kaasinimesed unustavad kiiresti hea, halba aga peavad kaua meeles… Kas ka teie olete midagi sellist kogenud?

Oleme täiesti sõltuvad emotsioonidest. See on muide meie suurim sõltuvus. Ja halvad asjad ohustavad seda, mis on meie elus head. Ehk kui mõni inimene on meile halba teinud, siis on ta ohustanud meie heaolu. Heaolu, mis kõigub niikuinii savist jalgadel. Sest keegi pole ju suutnud rajada püsivat õnne ja rahulolu positiivsetele emotsioonidele. Ikka vahelduvad need negatiivsetega. Kas see halb tuleb sinu enda seest või käivitab selle sisemise halva keegi teine, vahet pole.

Seetõttu õpetan, kuidas võtta elus emotsioonide asemel aluseks teadvustamisvõime. Inimene on võimeline teadvustama, mis toimub tema sees ja tema ümber ja ta on võimeline seda reguleerima, sinna alla kuulub ka emotsioonide ja kahjulike mõttemallide – ehk piirangute nagu ennist ütlesid – vabastamise oskus. Kõik, mis on halb, seda kogeme ju seespool? Ei ole võimalik kogeda halba endast väljapool. Järelikult on see “halb” ennekõike sisemine probleem. Mitte niivõrd teistega seotud häda. Ja see on hea uudis. Kui on sisemine, saab seda muuta. Kui on seotud teistega – teisi ju muuta ei saa. Siis oleksime täiesti plindris, kui meie heaolu tegelikult ka sõltuks teistest. Aga ei sõltu. Sõltub meist endist. Ja siin on palju juurde õppida.

Palun öelge midagi lugejale, kes leidis sellest loost midagi, mis tema hinge puudutas…

Et näidata, kuidas see on nii, et asi on peamiselt emotsioonides, palun lugejal teha minuga kaasa üks väike harjutus.

Harjutus on selline: kujuta ette mõnda oma probleemi. Võib-olla on see probleem seotud kehaga, võib-olla toiduga, mõne inimesega, iseendaga, lastega. Meenuta mõnda olukorda, kus see probleem avaldub ja pane tähele, et sul tekib kohe mingi tunne. See tunne on emotsioon. Nüüd vaata palun tulevikku – perspektiivselt – ja kujuta ette, et sul seda emotsiooni enam üldse pole. Mis saab su probleemist?

Lähemat infot Aigi Vahingu Practical Consciousness I & II kursuse kohta leiad siit!

Tekst: Anne-Mari Alver, Saladused | Foto: Aivar Pärtel