
Selles blogis viib Practical Consciousness õpetaja ja psühhiaater Dr Helena Lass sind teekonnale, kus avastame, kuidas meie mõtted ja emotsioonid kujundavad peaaegu märkamatult meie sisemist seisundit. Ta avab uksed depressiooni olemusse – pikaajalisse psüühilisse valusündroomi, mis võib muutuda justkui autopiloodi loodud lõksuks, varjates meie tõelist elusust.
Helena jagab praktilisi vaatenurki ja meetodeid, mis aitavad vabaneda emotsioonide korduvast haardest ning taastada loomulik elususe kogemus – seisund, mis on sügavalt rahuldust pakkuv ja püsiv.
Loe edasi, kuidas teadlikkus ja Practical Consciousness tehnikad võivad luua teed uue tasakaalu ja sisemise vabaduseni.
Öeldakse, et koige kallim väärtus on aeg. Arvame, et kvantiteet ehk kui meil on palju aega, siis see on just see, mida tahame. Kuid kas ainuüksi aeg ise on ikkagi see suurim väärtus? Kui meie pikk elu oleks lihtsalt uks eksisteerimine, kas saaksime öelda, et olime õnnelikud? Süvenemisel ilmneb, et küsimus pole kvantiteedis, vaid hoopis kvaliteedis – võimekusel elada täielikult, saada täiel määral elust osa.
Tunda end täielikult elus olevana – elususe kogemus – see on see, mille järgi me koik januneme.
Kaks polaarsust
Üldjoontes kulgeb meie elu pendeldades miinuse ja plussi, negatiivse ja positiivse vahel. Depressioon on alati negatiivne kogemus, pikaajaline psüühiline valusündroom, äärmuslik sumbumine. Depressiooni vastand on positiivne kogemus – nauding, rõõm ja aktiivsus. Kusjuures oma äärmuslikus vormis võib ka selline positiivsus võtta häire mõõtmed.
Näeme igapäevaselt palju vaeva, et vältida negatiivse kogemist ja hoiduda positiivse poole. Ideaalmaailmas sooviksime kõik kogeda positiivsust ja unistame, et see jääks ka püsima. Kuid nii negatiivne kui positiivne enesetunne on loodud emotsioonide poolt ja kuna emotsioonid pidevalt vahelduvad, vaheldub pidevalt ka enesetunne. Kogemused on nagu keerlev münt, kahe poolusega.
Elusus, kui kompass
Elususe kogemus on ainulaadne. See on miski, mis asetseb väljaspool emotsioonide loodud pluss-ja-miinus kogemusi, väljaspool duaalsust. See pole mündi positiivne pool, vaid meie loomulik võimekus olla tunnistajaks mündi keerlemisele, negatiivse ja positiivse vaheldumisele.
Erinevalt nendest, kes on minestanud või koomas, annab just teadvusel olemine inimesele võimekuse kogeda ja eristada nii positiivset kui negatiivset. Teadusuuringutest kinnitub, et olles teadvelolekus, kohal ja kontaktis praeguses hetkes toimuvaga, kogeme me õnnelikkust, mis on püsivam ja rahuldust pakkuvam kui ükskõik milline positiivne sündmus või emotsioon.
Teadveloleku seisund on esimene tõelise elususe seisund. Selline elusus käitub kui vundament nii negatiivsele kui positiivsele, mõlemat tüüpi kogemusi võimaldades, neid nö elustades.
Jõudmaks tõeliselt depressioonist välja, tuleb hoida oma pilk mitte positiivsete kogemuste, vaid hoopis elususe suunas.
Loomuliku oleku taastamine
Kõigi inimeste loomulik sisemine seisund on arukas õnnelikkus. See hingest, meie olemasolust ehk tõelisest Minast lähtuv rahulolu seisund on ülim elususe kogemus: rahulik, ärgas, arukas, tegutsemisvalmis ja tulvil heaolutunnet.
Inimesel kui hingel, tõelisel Minal, on võimalik elada läbi igasuguseid sisemisi kogemusi, kogeda nii positiivseid kui negatiivseid emotsioone, astuda kogemusse nii halbade kui heade mõtetega. Kui aga oma lõputute sisemiste kogemuste virr-varri ära upume, kipub ununema meile omane ja loomulik – olek enne kogemusi. See on juhtunud kõigiga, kes elavad läbi kannatusi. Selleks, et taastada oma loomulik elusus ja heaolu, on vaja teadmist, kuidas pidevast läbielamisest väljuda ja algse seisundi juurde naasta.
Depressiooni olemus
Teadveloleku seisund on see neutraalne olek, millest lähtuvalt me märkame oma vahelduvaid kogemusi: pool päeva on tuju olnud paha; praegu on okei olla; oot, nüüd tuleb kurbuse hoog.
Selliselt vaadates pole depressioon haigus, vaid protsess, millega kaasneb toimetulekuhäire.
Patsientidega rääkides kinnitavad nad, et nende depressioonile omased emotsioonid käivituvad autopiloodi-laadselt. Mitte tahtlikult. Kusjuures tegemist pole eriliste, vaid tavaliste emotsioonidega, mille automaatne käivitumine on sagenenud, mõjutades niimoodi energialäve, tahteaktiivsust, mõtteid kui ka kogu füüsilise keha tervist. See protsess omakorda viib tänu aju neuroplastilisuse omadusele muutusteni ka meie ajus.
Depressioon on autopiloodi survel, tahtmatu ja pikaajaline kogemusse astumine sisemise valuga – negatiivsete emotsioonide ja motetega.
See on sisemine valusündroom, mis pikemal püsimisel viib hangumise ja tuimuseni. Apaatsus on viimane kogemus enne elususe lakkamist, autopiloodi meeleheitlik katse sisemist valu tuimestada ja bioloogilist keha elus hoida.
Seni kuni inimesel endal pole täiskasvanuea kogemust omaenda loomulikust heaolust, puudub tal ka alternatiiv tavapärasele valu-naudingu tsüklile. Autopiloodi survel pendeldame edasi miinuse ja plussi vahel ning otsime viise, et valu asemel käivituksid positiivsed emotsioonid. See on tiirutamine kinnises ringis. Meil ei tule pähegi, et võiks eksisteerida veel mingi lahendus.
Autopiloodi surve
Selleks, et teist lahendust hoomata, tuleb sisemine autopiloot teolt tabada.
Kas oled mõnikord avastanud emotsiooni, kui see on just tekkimas või sellise, millega koos oled juba tükk aega olnud? Igaüks on kogenud ka neid olukordi, kus käivituvad sellised emotsioonid, mida parema meelega ei tahaks tunda. Me kõik oleme omandanud emotsioonid ja emotsioonid ise pole halvad. Probleem on nende käivitumise viisis.
Üldlevinud vaate kohaselt tekibki probleem alles siis, kui mingi emotsioon kasvab väga tugevaks või tema läbielamine muutub päevas nii sagedaseks, et see hakkab teiste kogemuste üle domineerima. See viimane toimub just depressiooni puhul.
Oleme harjunud, et kui emotsioon on kergekujuline või tekib vaid viivuks, on selle automaatne käivitumine õigustatud. Tihti rahustame ennast öeldes, et mõnikord tunneme kõik ärevust või viha ja see on okei. Oleme autopiloodi enda jaoks normaliseerinud.
Kuid autopiloot on ikka seesama autopiloot, olenemata kui nõrgalt või tugevalt emotsioon on käivitatud. Seni kuni protsessi juhib autopiloot, on depressiooni kordumine vaid aja küsimus.
Depressiooni ratas
Algfaasis seisneb depressioon valukogemustesse astumises, tahtmatult, autopiloodi survel.
Lõpufaasis on depressioon täielik apaatsus, võimetus ümber õppida. Stagnatsioon.
Peamiselt diagnoositakse ja sekkutakse depressiooni selle kõige viimases faasis – siis, kui juba ilmnevad raskused tulla toime tööl, kodus, ja oma vajaduste eest hoolitsemisel, ning välja on juba kujunenud muudatused nii ajus kui ka mujal kehas. Enne seda esineb aga veel mitmeid faase ja igaühes neist elab inimene läbi erinevad valulikke emotsioone:
- Ootus, lootus, standard. Kiindumuse objekt.
- Võrdlemine, kahtlemine, kadedus.
- Pettumus, ootuste purunemine.
- “Tegudele” ehk püüd siiski oma tahtmist saada:
- püüad nö heaga (meelitamine, kavalus jne)
- püüad nö halvaga (trambid jalgu, nõuad, viha, süüdistamine)
- Ultimaatum, suluseis.
- Kaotus, lein:
- kui kiindumuse objekti vabaneb, tekib rahu ja edasiminek
- Kui kiindumuse objekti ei vabane, tekib apaatsus. Kas siis “sureb” ideaal (sisemine) või “hävitatakse” enda jaoks see inimene/olukord (välimine)
Teadmine depressiooni faasidest ja nende emotsionaalsest ühisosast avab täiesti uue võimaluse varaseks sekkumiseks.
Teistsugune lahendus?
Mida siis ette võtta autopiloodil käivituvate emotsionaalsete reaktsioonidega?
Kasutusel olevad antidepressandid mõjutavad küll neurokeemiat ajus, aga ei õpeta meile, kuidas vabaneda emotsioonide autopiloodi-laadsest käivitumisest. Tavapäraselt püütakse juba käivitunud emotsioone reguleerida lapsepõlvest õpitud viisidel. Me kõik oskame emotsioone alla suruda, neid ignoreerida, nende üle arutleda või nende poolt tekitatud pinget välja elada. Samas, milliste tulemustega? Võiksime ju küsida, mida veel on võimalik emotsiooniga teha? Kuid ühiskonnas, kus autopiloot on laialt levinud ja normaliseeritud, ei tule me selle pealegi, mis võiks siin teisiti olla.
Practical Consciousnessi meetod sisaldab teadmist, kuidas autopiloodi-laadsest emotsioonide käivitumisest vabaneda. Kui probleemsed emotsioonid on kord juba vabastatud, avaneb võimalus minna üle nende tahtlikule kasutusele läbi taotluse. Lakkab vajadus emotsioone pingsalt kontrolli all hoida. Negatiivseid mõtteid tekib harvem. Väheneb autopiloodi ülemvõim, vabalt kasutatava energia hulk kasvab.
Mida vähemaks jääb autopiloodi survel algatatud kogemusi, seda rikkalikumalt avaneb elusus ise. Enda loomuliku oleku, teadveloleva Mina juurde naasmine, on naasmine ülima elususe juurde.
Teadmine kui ravi
Maailm ei eksisteeri selleks, et teha meid õnnelikuks. See ootus valmistab ette depressiooni ratast.
Maailm on siin hoopis selleks, et esitada meile väljakutseid. Mitte eesmärgiga panna meid kannatama, vaid anda juurde teadmist ja kasvatada arukust. Selle asemel, et emotsioone läbi elada ja nende tõttu end lootusetuks, väärtusetuks jne inimeseks pidada, on paslik võtta fookusesse uued lahendusviisid, mida enamik meist pole lapsepõlvest kaasa saanud.
Eelnevalt mainitud teadvelolek, meie hinge loomulik seisund, kogemuste mõju ja autopiloodi vähendamine on pimenurgad, mis ootavad avastamist, et depressioonist päriselt terveneda. Kui depressioon viib selle väärtusliku ja kaaluka teadmiseni, on see väljakutse ometigi tootnud häid tagajärgi.
Kõik loksub iseenesest paika, kui teadaolevaks saab meetod, kuidas igat ette tulevat olukorda ära kasutada, et teistele pea märkamatult ja endamisi viia läbi sisemine muutus. Teadmine ja selle rakendus üheskoos ongi ravi.
Osale ka Dr Helena Lassi avatud tasuta loengute seerias Tallinnas elususest ja praktilisest vaimsest tervisest, 21.01-06.05.2025. Registreeruda saab siin!
Uuri Helena ja tema Practical Consciousness koolituste kohta lähemalt siit!