
Kristiina Põllu, Practical Consciousness koolitaja ja stsenograaf, avab selles blogis ukse spetsialistide maailma. Ta jagab, kuidas süvenemine, nokitsemine ja järjepidevus loovad meis rahulolu ning toovad esile nii tööalase meisterlikkuse kui ka sisemise kasvu. Samas puudutab ta ka väljakutseid, millega paljud nokitsejad ja visionäärid silmitsi seisavad – rutiini, füüsilisi pingeid ja emotsionaalset kapseldumist. Loe edasi, kuidas teadlik tegutsemine võib tuua uue hingamise nii töösse kui ka ellu.
Ma olen erialalt stsenograaf ehk teatrikunstnik. Milles seisneb selle töö spetsiifika? Peaproovide perioodil näiteks tähendab see tundide kaupa oma fookuse ehk tähelepanu laval hoidmist, istudes pimedas teatrisaalis. Ülesanne on jälgida ning olla kaasas lavastusterviku loomises. Kild killu, detail detaili, kostüüm kostüümi haaval täieneb see tervik, mis lõpuks moodustab ühe oma esteetika ja reeglitega maailma, kus räägitakse või näidatakse meile mingit lugu, mis parimal juhul puudutab, näitab meile midagi meie endi kohta, annab uue arusaamise või vaatepunkti.
Aga mis eelneb pearoovidele? Kohtumine lavastajaga, ideed, visioonid, eesmärkide paikapanek. See tähendab, et samm-sammult tekib ettekujutus tervikust, mis pole veel realiseerunud, kuid mingil tasandil on juba olemas. Lavastuse tegemine on nagu selle terviku “allalaadimine” füüsilisse maailma. Kuidas see käib? Minu eriala puhul enamasti nokitsedes. Et sünniksid kavandid, mille järgi teostada tervik, tuleb see nokitsemise, süvenemise, detailide läbimõtlemise periood igal juhul läbi teha. See on nagu läbi vasktorude minek. Sa pead mahtuma sinna, süübima detaili ja samal ajal mitte unustama tervikut.
Inimesi olevat kahte liiki. Ühed on visionäärid, kelle pilk on alati suurtel protsessidel, suurtel tükkidel. Teised on nokitsejad ehk detailimeistrid. Neid võib nimetada ka spetsialistideks. Kunstnik on selline tegelane, kes peab olema nagu kaks ühes – üheaegselt nii visionäär kui nokitsejast spetsialist. Kuigi oma loomuselt, kalduvustelt olen rohkem seda viimast – rohkem see nokitseja tüüp, mitte visionäär.
Kõik teatrid on erinevaid spetsialiste täis, kuid neid on ka kõigil muudel elualadel, kõikjal. Õmblejad, butafoorid, kokad, kingsepad, puusepad, kellassepad ja kullassepad, erinevate alade käsitöömeistrid, aednikud, keeletoimetajad, tõlkijad, raamatupidajad, IT-spetsialistid jne, jne – see on ainult murdosa klassikalisemaid ameteid. Me kõik oleme mingis vallas spetsialistid. See võib olla ka kodune majapidamine, nõudepesu või koristus. Kuni kosmoseteaduseni välja.
Miks ma sellest üldse kirjutan? Sest kõigil spetsialistidel on teatud ühisosa, mis on tiivustav, äge, vaimustav, kuid teiselt poolt ka natuke problemaatiline.
NOKITSEMISE PRINTSIIBID
Kui oled millessegi süvenenud, siis see on teatud nauding. See on see tunne, teadmine, et oskad ja valdad midagi, saad aru ja liigud detaile pidi edasi, ning tulemusena sünnib midagi. Miski saab korda, parandatud, ilusaks tehtud, mingi uus ese loodud – see on alati vaadeldav loominguna. Kuidas sa seda teed? Kas lobisedes, möödaminnes, või oled sel ajal justkui omaette, mingis mõttes suletud ümbritsevale, süvenenud täiesti sellesse ühte tegevusse? Minul on küll nii, et nokitsemisega samal ajal lobisedes ei tule midagi head välja, vead tulevad sisse, tempo läheb alla, fookus läheb lappama.
Veatult tegutseva nokitseja omadus ongi fookuse hea valdamine. Ta on täiesti süvenenud, ja katsu teda segada, võid isegi vastu näppe või pead saada. Ja see süvenemine võib kesta tunde, nii et ise ei pane tähelegi, kuidas aeg kulub.
PAIGALISTUMINE, VÄHENE FÜÜSILINE AKTIIVSUS, SUNDASENDID
Siit jõuame nende probleemide juurde ka. Spetsialistidel on tegelikult mitu ühist häda. Heaks näiteks on igasuguse istuva töö tegijad. Tundide kaupa ebamugavas sundasendis tegutsemist või lihtsalt liiga palju päevade kaupa istumist ei jäta mõjutamata füüsilist keha, siit tekivad näiteks kaela-, turja- ja seljaprobleemid. Siis tuleb minna massööri ehk teise spetsialisti juurde. Aga ka massöör on spetsialist, tal on omad hädad, palju füüsilist koormust kätele näiteks. Kelle juurde tema abi saama läheb?
KAPSELDUMINE
Teine problemaatiline teema on üksindus. Spetsialistidel-nokitsejatel on tihti just selle süvenemise vajaduse tõttu lihtsam töötada üksinda. Üksi oma töökojas päevade kaupa, näiteks. Kui mina paar korda aastas võtan ette oma hobi, milleks on käsitööna märkmike valmistamine, siis see on klassikaline näide päevade kaupa üksi olemisest. Õhtul, kui koju tulen, siis on suur rõõm perega suhtlemisest. Aga kui ei ole peret? Üksi televiisori ees või kõrtsi? Kas on veel valikuid? Trenn võib-olla, see on vist üks normaalsemaid valikuid. Kas trenni teed üksi või on mingi tiimiga seotud ala?
Ehk et paljud spetsialistid on tõeliselt introvertsed inimesed. Neil on harjumus olla iseendaga, on tihti pelglikud ega ole just maailma parimad suhtlejad, hoiduvad tagaplaanile. Siia võivad liituda sujuvalt enesehinnaguga seotud probleemid. Kui paljud meistrimehed peavad end eriti kõvadeks tegijateks? Mõned võib-olla on näiteks staarkingsepad, aga suur enamus on tavalised tagasihoidlikud, pigem madalapoolse enesehinnanguga tegijad. Kuldsete kätega, aga vaiksed ja kapseldunud tüübid. See pole muidugi mingi üldistus, kuid olen palju selliseid ägedaid meistrimehi ja -naisi näinud, nii teatris kui väljaspool. Ma ise olen ka enamus oma elu selline olnud. Ja siis vahepeal tuleb kurbus, käegalöömine, lootusetus peale… enda võrdlemine teistega, mis ei tee asja kuskilt otsast paremaks.
RUTIIN
Sa võid olla milleski väga hea ning kõik tunnustavad sind selles, aga siiski võib tegijal endal saada sellest asjast ühel hetkel täielik villand. Tekib soov õppida midagi muud, vahetada teemat, või siis vähemalt muuta midagigi – vahetada aeg-ajalt elukaaslast näiteks, kui muud ei oska. Käia kord aastas palmi all puhkamas oma vaevaga teenitud raha eest. Inimene vajab vaheldust, sest ühes ja samas keskkonnas aastaid üht ja sama tegevust tehes tekib paratamatult rutiin. Mis on rutiin? Rutiini mulje loovad päevast päeva ühed ja samad korduvad mõtted ja emotsioonid. Ja siis ühel päeval sa ei kannata seda enam välja. Aga mida sa veel peale selle eriala oma elus oskad, kui oled keskealine spetsialist? Kuhu sul minna on? Tekib lõksus olemise tunne. Väljapääsmatuse tunne.
Ja sa annad alla, väsid, aga sunnid end päevast päeva jätkama. Tekib tööülesannete edasilükkamine, mängu tulevad asendustegevused, sest su töö pole sulle enam põnev ega paku väljakutseid, kvaliteet käib alla, tellimuste arv ja sissetulek väheneb või koondatakse sind sootuks, sest sul pole enam seda sära silmis, mis varem. Näiteks. Nii võib minna.
JÄRJEPIDEVUS
Spetsialisti töö on seotud järjepidevusega. On vaja leida üles oma optimaalne tempo selles protsessis, mis pole liiga kiire (kiirustav, ärev, kärsitu, hooletu, pealiskaudne) ega liiga aeglane (edasilükkav, vältiv, uimane, lodev). Kui unustada hetkeks ära see teema, milles sa oled pädev, ehk see valdkond või eriala, spetsialiteet, ja keskenduda primaarsena hoopis neile protsessidele, siis siit avaneb täiesti uus perspektiiv, uus vaade – töö on ainult vahend sisemiseks kasvuks, ning ses mõttes pole vahet, mis on see valdkond, milles sa oled spetsialist ja leiba teenid, ning kui kaua sa oled seda teinud.
Fookusesse tõusevad hoopis sisemised protsessid, ning seda täiesti teadlikult.
See on nagu igapäevane praktika:
- õppida märkama rutiini tekkimise hetke. Vabastada see spetsiaalse tehnikaga;
- ületada sama tehnikaga enda sisemine vastumeelsus hetkel, kui oled sunnitud süvenemise katkestama, sest keegi pöördub sinu poole näiteks oma soovi või murega;
- tegeleda teadlikult oma kehaga, et ületada liikumatusest tekkivaid füüsilisi probleeme, õppida spetsiaalseid tehnikaid, et oma füüsiline tervis korras hoida.
See, millest räägin, on teadliku tegutsemise algus. Siit alles hakkab põnevaks minema. Kui õpid märkama ja vabastama oma peeneid emotsioone, mis muidu loovad takistusi; õpid märkama oma mõtteid, millega varem lihtsalt kaasa läksid, taipad, mida need mõtted loovad ning vabaned piiranguid loovatest mõtetest lihtsa tehnika abil. Vähe sellest, õpid märkama, millised on kiirendavad mõtted – nt ei jõua, pean minema, tuleb kiirustada jne; ja millised on pärssivad mõtted – nt ei jaksa, olen väsinud, mul ei tule välja, ma ei saa hakkama jne. Siit tekib võimalus hakata oma elu juhtima. Ja ühel hetkel avastad täiesti naturaalselt, et su rõõm oma tööst on taastunud, sul pole vaja teha ekstreemseid kannapöördeid oma elus, kedagi maha jätta, end igapäevase “tipsutamisega” ja tuima telekavahtimisega maha rahustada või igal aastal kogu oma raha kalli soojamaareisi peale ära kulutada.
Ja sa võid avastada, et järjepidevuses peitub lahendus – väikeste sammudega, iga päev kasvõi mõni uus taipamine, mis on nagu sõõm uut õhku, ja mõned minutid sisemiste tehnikate kasutamist – taastub sinu võimekus, elujõud, rõõm ja õnnelikkus. Vahet pole, et oled sama tööd teinud juba 30 või 40 aastat. Sa tunned, nagu oleks just täna su esimene tööpäev. Rutiin, pinged, tüdimus, terviseprobleemid ning madal enesehinnang on täiesti kadunud.