Kunagi oli teater minu jaoks kogu elu. Põlemine ja kirglik tegemine, pikad tööpäevad, sinna otsa õhtud teatrikohvikus kolleegide seltskonnas, mingil perioodil isegi elasin teatris oma töökabinetis. Siis ma tahtsin teatri eest põgeneda, sest avastasin sealt tapva rutiini; seejärel sain aru, kuidas on võimalik teatritööga elutervelt ja nii endast kui teistest hoolivalt jätkata.

Rutiin on see, mis hävitab kõige rohkem. Kaotab elususe ja kulutab. Teatritöö on loominguline, aga tihti jäädakse sooritama piltlikult öeldes üht mehaanilist liigutust. Ka parimal näitlejal, lavastajal ja kunstnikul on oma stambid, oma säästutrikid.
Seda, mis toimub teatris, saab muidugi suures osas kanda üle ükskõik mis töö- ja eluvaldkonda. Inimene oma toimimises ei ole ju kuigi erinev, küll aga on erinevates töökeskkondades oma mentaliteedid, kodeeritud suhtluskeel jne.
Teater on ka üks selline suletud ringkond, omaette maailm omade naljade ja kirjutamata reeglitega. Iga konkreetne teater kollektiivina on selles maailmas veel omakorda eraldi üksus, oma suhtumistega. Mõnes teatris on rohkem mugandumist, rahulolevat eksisteerimist ja oma mugavustsooni säilitamist, mõnes on rohkem rügamist ja stressi ning hullumeelset tempot.

Miks me seda kõike üldse teeme ja miks ning kuidas on vaja ja võimalik end sisemiselt hoida nii teatrit kui ükskõik mida tehes? Kuidas loominguline töö muutub ühel hetkel tapvaks rutiiniks ja mis on lahendus, et seda ei juhtuks?
Ja miks üldse teater? Kas ta pole mitte üks kummaline, kasutu ja arutult ressursse raiskav kunstiliik?

Üks võimalik vaatepunkt on näha teatrit otse elust võetud olukordade ja õppetundide kontsentreeritud ja väljapuhastatud esitusena. Seda tehakse läbi spetsiaalse esteetika ja loodud maailma, tihti läbi teatud nihestatuse, mis aitab sõnumit puudutavamalt kohale viia.
Paraku võib inimene saalis küll laval kannatajale kaasa elada ja teoreetiliselt millestki aru saada, kuid tõeline õppimine käib läbi isikliku taipamise. Seda teatri tekitatud puudutust võib nimetada siis ka taipamise teket soodustavaks olukorraks.

Olen erinevates eesti teatrites tegev juba 1992. aastast alates, sealhulgas olnud Pärnu Endla teatri ja Vanemuise teatri peakunstnik. Kui 2008. aastal sündis Tartu Uus Teater, sukeldusin vaimustusega sellesse oma teatri loomise ja ülesehitamise protsessi. Meil ei olnud alguses midagi, ei palgafondi ega raha lavakujunduse ja kostüümide jaoks. Kõik tuli kuidagimoodi kokku otsida ja kombineerida. Raha oli üksnes niipalju, kui KulKa lavastuse väljatoomise tarbeks andis.
Selle 15 aasta pikkuse teekonna jooksul on juhtunud igasuguseid asju. Pealesunnitud vaesusest kujunes lõpuks kestlik, uuskasutusel põhinev loomemeetod. Samas mahub siia sisse ka isiklik kriis – kuhjunud kohustustest, rahanappusest ja rutiinist moodustunud korralik tühjaksjooksmine. Moodsad sõnad selle kohta on läbipõlemine ja depressioon. Aga selle sees olles neile nimedele ma muidugi ei mõelnud, see oli lihtsalt elu reaalsus, mille hulka kuulusid ka väikesed lapsed ja nimetu igatsus parema elu järgi. Iga uue lavastuse puhul taaskord kostüümilattu sukeldudes ulgusin nutta – kas see ongi mu elu, kas nii jääbki. Ma ei saanud enam aru, milleks ma seda teen ning kogu rõõm ja õhin olid maha kulunud. Sellesse seisu jõudmiseks kulus teatri loomise algusest umbes viis aastat.
Selleks hetkeks olid mul kõik ressursid lauale pandud. Esialgse vaimustuse jõud oli ammendunud, tegin tööd jõuga, hambad ristis, kuni otsustasin ühel hetkel, et teatriga on minu elus kõik, aitab küll. Kergendus oli esialgu hästi suur, ent häda oli selles, et ma ei osanud midagi muud. Loomulikult otsisin samal ajal ka lahendust oma totaalsele kurbusele, rahulolematusele ning talumatule rutiinile. Et milleks see kõik, mis on üldse elu mõte jne…

Tegin siis nii kõva kannapöörde kui oskasin, läksin Räpina aianduskooli õppima maastikuehitust, õppisin ühe spetsialisti juures veel raamatuköitmist, tegin oma ettevõtte, kaitsesin äriplaani ning umbes samal ajal jõudsin pärast pikki keerdkäike eneseotsingutes tollase nimega Teadliku Muutuse Kunsti (nüüd Practical Consciousness) kursustele.

See oli murdepunkt. Sain aru, et need emotsioonid ja kannatus, peamiselt rutiinist ja tont-teab-millest-veel tulenev totaalne kurbus ja rahulolematus, mida ma sisemiselt kogesin, ei ole paratamatud, et see pole minu koostisosa, vaid et see kõik on muudetav.
Saabus esimene kiire kergendus, aga suurem muutus ei tulnud ka päevapealt, sest seda emotsionaalset jama olin ikka korralikult enda külge kogunud.

Tagasitulek teatrisse algas ettevaatlikult aastal 2017. Olin selleks hetkeks juba mõned aastad praktiseerinud ka kriya-joogat süvendatult. Nüüdseks on pärast teatri juurde naasmist seljataga mitmed olulised ja väga suurt loomisrõõmu pakkunud Tartu Uue Teatri lavastusprojektid, “BB ilmub öösel” (2017), “Emajõe ööbikud” (2019), “Serafima + Bogdan” (2021) sealhulgas.

Mati Unt / Ivar Põllu / Mart Koldits / “BB ilmub öösel” / Tartu Uus Teater / Von Krahl 2017 / Lavastuse tegevustik toimub teise maailmasõja ajal. Tollal naised õmblesid riideid kardinatest ja laudlinadest, st kõigest käepärasest. Lavastuse kostüümid on valmistatud kunagisest Vanemuise teatri suure lava villasest ARS-i meistrite kootud eesriidest. Sama eesriie oli vahepeal, 2010. aastal kasutuses ka lavastuse “Ird, K.” lavakujunduses. / Foto: Gabriela Urm

Alo Põldmäe / Ivar Põllu / “Emajõe ööbikud” / Tartu Uus Teater 2019 / Kostüümid on valmistatud ligi 100 aasta vanusest linasest suhkrukotikangast. Lavakujunduseks maast laeni ulatuvad eelmise Eesti Vabariigi aegsed kapid, mis on pärit riigikohtust ja olid vahepeal kasutuses ERM-i hoidla kappidena. / Foto: Gabriela Urm

Möödunud, 2022. aastal tuli Tartu Uues Teatris välja lavastus “Stereo” – kujunduslikust aspektist vaadatuna eksperiment, kui kaugele saab minna taaskasutuse taaskasutusega. Lavakujundus koosneb üksnes minu ja Ivari (Ivar Põllu) varasemate koostöölavastuste kujunduselementidest ja kostüümidest. Ühelt poolt siis taaskasutus, kestlikkus kui vahend; teisalt näitab see meie sisemise ballasti lõputut alalhoidmist. Topime seda aina kuhugi ja loobime üksteisele ja teineteisele, selle asemel, et kõigist oma vanadest mustritest vabaneda ning vaba ja puhtana edasi liikuda.

Asjad, lõputud vanad asjad, mida me endaga kaasas tassime kõikjal, korduvad mustrid, sõnasõjad, ärategemised, ego – ühelt poolt on see samas kõik see, mida me tahame näidata teatrilaval, kui esitame teiste kannatusi. Teiselt poolt on see ka kõik see, mida me samal ajal ise inimestena läbi elame seda märkamata. Võib-olla mitte nii värvikalt, dramaatiliselt, võib-olla pead just ei lenda. Aga siiski. Igaühel on oma väiksed draamad, väiksed püüdlused, pettumused. Väiksed võidud ja kaotused, võistlemine. Ja seal vahel siirad hetked.

Näitleja nahas pole ma kunagi olnud. Ma ei saa tema eest rääkida. Ma saan teda ainult toetada, näiteks kostüümiga, mis on kohakuti tema rolliga, aitab seda avada. Kuid igal inimesel, kes teatris töötab, on omad hetked, kus ta on täiesti siiras. Tal on vahetu kontakt selle jõuga, mis annab n-ö tiivad. Mis tiivustab. Kuigi, siiruseks võib nimetada ka seda teist poolt – vihastamist, solvumist, pahameelt näiteks – inimene teeb seda ju täiega, teebki ja kogebki seda sel hetkel siiralt. Ainuke vahe on, et siiruse selline kasutus kulutab inimest.

2023. a Tallinna Linnateatris esietendunud lavastuse “Tunde-märgid” kujunduse loomine algaski juba täiesti teadlikult teatri mööbliladudest. Vana mööbel läks lavale, kostüüm valmistati kasutatud teksariietest. Mööblist said ühtlasi lambid. Laval aga on läbivaks teemaks ühtede ja samade tunnete taaskasutus, põlvest põlve samade käitumismustrite (ja ka mööbli) pärandamine.

Ühelt poolt niisiis taaskasutus loomemeetodina on täiesti toimiv ja kestlik; teisalt – tunnete ehk emotsioonide lõputu taaskasutamine ei pruugi nii hea olla.

Mida ma olen sellest kõigest õppinud?

Esiteks, et nutikad ja lihtsad lahendused on ka inimest hoidvad. Ei pea kõik olema kallis ja tohutud seinad igal pool (lavakujunduses), mis on raiskav ja ressursimahukas, meie tänases maailmas täiesti arutu.

Teiseks. Kui teed midagi esimest korda või esimesi kordi, on kaasatud teadvustamine. See tähendab uudsust, värskust. Hiljem tekib juba kordus, rutiin, sest see olukord muutub teadaolevaks; võib-olla püüad teha seda osa paremini, mis ei õnnestunud nii hästi, aga mälus olevat eelmise korra positiivset kogemust välja lülitada ei saa, ja seda püüad siis taastada. See taastamine ongi kordus, mehaaniline liigutus. See on rutiini sünd.

Kolmandaks: kõik olukorrad on tegelikult ainult vahend, et õppida elama kerguses.

Rolli sisse minekut õpetatakse, rollist välja tulekut aga mitte. Kes ma ise olen, seda ei õpetata. Toimub samastumine kannatamise, muretsemise, ärevuse, madala enesehinnaguga, kahtluste ja ebakindlusega või vastupidi, põhjendamatult kõrge enesehinnanguga. Teatri probleem on sageli ka ebamugavad tööajad, mille tõttu näiteks pere võib kannatada. Palju on ülekoormust, just tehnilistel töötajatel, samas töötasu on pigem väike. Nii unustamegi selle kõige keskel iseend ja oma tõelise olemise kerguse, sukeldume oma kannatustesse, rutiini, hambad ristis. Ja siis tahame muuta välist, selle asemel, et viia läbi muutus enda sees.

Mis siis teha?

Igal inimesel teatris on omad hetked, mis n-ö annavad tagasi, mil inimene on siiras ja rõõmustab midagi tagasi soovimata oma töö viljade üle. Mis aga kulutab, on see pidev pendeldamine sisemiste hädade ja rõõmu vahel, selle asemel, et pidama jääda tasakaalu, kergusesse, mis ei kuluta. Kõlab kirjapanduna võib-olla lihtsalt, aga reaalses elus polegi see niiväga tehtav, kui ei tea joogalikke tehnikaid, kuidas seda püsivat tasakaalu siis saavutada. Ehk kuidas vabaneda liigsest ballastist, mis loob “igavese loksumise”, mis kulutab ja ei lase meil olla iseendana.

Koostöö sünergias, voolavuses on see, mis toidab ja hoiab. See on koos mängimine, kerguses. Koostööl on aga palju erinevaid vorme. Sul on näiteks vaja midagi läbi viia, ja sul on koostöö:

• inimesega, kes ei viitsi, on väsinud, rutiinis.
• elevil entusiastiga, kes tahab kiiresti tegutseda, kellega aga võib-olla maitse-eelistused ei klapi.
• inimesega, kellega on asjadest üks arusaamine, teil on ühine eesmärk ja idee, ühine tempo tegutsemisel, mis sobib mõlemale.

Ja nüüd vastupidi ka, pane end selle rolli, kes ei viitsi ega jaksa, keda peab vedama ja sütitama; või vastupidi, sa kimad ees ja ei hooli, kas see, mida teed, haagib ka teistega ja tervikuga.

Kuna teatri tegemine on oma olemuselt tülikas ja kulutav, siis mängu element, kerguse hoidmine ja sünergias tegutsemine on siin tegelikult päästev.

Lavastuse tegemine on nagu omaette maailma, mingi uue dimensiooni loomine, kus on oma reeglid. Sügavus saab siin tekkida, kui kõigi loojate vahel on sünergia, mõistmine. Ei piisa, kui kõik on oma ala professionaalid ja teevad oma osa briljantselt ära – kõige olulisem on kokkukõla. Mõnikord peab seda kokkukõlavajadust aga kangesti tõestama, nagu läbi halli kivi. On erinevad tõekspidamised, arusaamised ja nende vahel toimuvad pidevad kokkupõrked.

Miks on kokkupõrked?

Sest inimesed teatris ja ka mujal kaitsevad end läbipõlemise eest. Ja see kaitse seisneb mugavustsooni hoidmises.

Olen märganud, et laias laastus on neli varianti, kuidas inimesed end kaitsta ja hoida püüavad:

1. näiline heatahtlikkus, aga selle taga on mugavustsooni säilitamine iga hinna eest;
2. nähvamine, pahurus ja stress, ka selle taga on mugavustsooni säilitamise soov;
3. tagarääkimine, st enda tõstmine teiste arvel;
4. lõõgastus – alkohol või midagi kangemat või süütumat.

Lõõgastus, see on vahend, mille abil sa unustad – on selleks tegevuseks siis sõpradega väljaskäimine, sport, kalalkäik, grillimine või näiteks kasvõi jääaugus suplemine jne. Mida sina kasutad, et end maha laadida, tühjendada, unustada?

Aga unustada mida? Et sa kasutad üha samu emotsioone. See loobki rutiini mulje.

Mis siis on lahendus?

Me oleme väga harjunud süüdistama oma hädades välist – et tema tegi nii ja naa jne, kuid tegelikult ei ole põhjuseks mitte väline, mitte teised ja need tingimused, vaid põhjus peitub alati meie enda sisemistes reaktsioonides.

Põgenemine olukordade eest ei ole lahendus, mugandumine ja mugavustsoon ei ole lahendus, teiste süüdistamine ei ole lahendus.

Kõik, eriti korduvad olukorrad, on ainult selleks, et me muudaksime oma suhtumist, st iseend.

Vaata oma tüüpolukorda näiteks tööga seoses – mis sind vihale ajab, solvab või kurvaks teeb vms. Kujuta ette – mis siis, kui sa üldse enam ei vihasta, ei solvu, ei ole kurb jne? Mitte ei suru alla seda, vaid need reaktsioonid lihtsalt puuduvad, sa jäädki sisemiselt häirimatuks, rahulikuks. Kuidas tundub?

Alati on hea küsida küsimusi – miks? Ja et ei toimuks samastumist oma mõtete ja emotsioonidega, enda pidamist nendeks. Enda pidamist närvilisuseks. Väsimuseks. Tüdimuseks. Ärrituseks.

Iga töö, iga tegevuse puhul tuleb leida kese, mis loob selle sünergia koha, kus saab tegutseda voo seisundis. Minul on selleks teatritöös näiteks taaskasutus ja uuskasutus, mingi kiiks, nihe. Teistmoodi tegemine sütitab ka tegijaid, teostajaid, abilisi, nad väljuvad rutiinist, ärkavad justkui. Just siit algab inimeste hoidmine, rõõmuga tegemisest. Aga eks igaühel on siin endal valida oma tee, mida mööda minna, ja oma äratundmine.

Mina leidsin oma tee, oma lahenduse läbi Practical Consciousness meetodi ja kriya-jooga. Vähendades selle meetodi abil oma sisemisi reaktsioone väliste mõjutajate suhtes, saab olemasolev loomulik sisemine rahu ja selgus esile tulla. Liigne emotsioneerimine ja mustad mõtted ei varjuta enam tegutsemistahet ja elurõõmu ega kuluta eluenergiat. See ongi alus voo seisundis ning sünergias tegutsemisele.