“Olin liiga õhukeselt riides ja külmetasin päris korralikult. Olin kindel, et sain külma ja see läheb hommikuks üle. Samas meenus ka üks situatsioon, kus tajusin, et see oligi see nakatumise hetk. Kuid tookord ja ka nüüd ignoreerisin seda. Tegin tassikese sooja teed ja jäin magama. Hommikul avastasin, et nina on kinni. Tõmbasin kerget soolalahust ninna ja proovisin koduste vahenditega nina lahti saada. Saingi, aga nohu tuli päris korralik ja silmakoobastes tundsin nüüd ka pinget.”

Loe ajakirjanik Greta Kaupmehe koroonalugu – kuidas tal õnnestus haigus ohjesse saada ja see kiiremalt seljatada.

Kuna olen õppinud Practical Consciousness’i (endine Teadliku Muutuse Kunst), hakkasin end kohe vabastama halvast enesetundest tingitud emotsioonidest – külmetusega kaasnesid ärevus, ebakindlus, vastikus, masendus jne. Mingit hirmu ei olnud, lihtsalt ebamugavustunded kehas ja emotsionaalsed läbielamised nagu ka jõuetusetunne, vastikustunne ja pettumus.

Tänu tehnikatele läks palju kergemaks. Nüüd sain hingata ka läbi nina. Ja pea läks selgeks. Enne oli nagu vati sees. Pidin testima minema.

Kuna oli nädalavahetus, ei õnnestunud mul perearsti tabada…

Poeg oli nõus mind sõidutama erakliinikusse, kus tehti antigeeni kiirtest, mis näitas kohe positiivset tulemust. Vot siis… Õnnestuski mul moodne haigus – koroona – hankida. Olin ometi hoidnud ja maski kandnud.

Nüüd hakkas trall pihta. Testi teinud õde ütles, et nüüd pead ennast jälgima, see ei ole naljaasi, see haigus võib hullemaks minna isegi kümnendal päeval. Minul oli alles neljas päev… Ja hirm keris.

Autos, tagasiteel koju, rääkisin pojale, mida tuleb teha ja kellele helistada, kui mul nüüd väga hulluks peaks minema. Poiss muigas ja ütles, et muidugi ta teeb nii nagu tahan, aga praegu ei ole veel õige aeg pärga tellima hakata. Ta meenutas mulle ütlust: silda ületa siis, kui oled sillani jõudnud. Tõeline zen-poiss! Rahunesin kohe maha. Ja seejärel taipasin kohe võtta jälle ka TMK tehnikad kasutusele.

Hakkasin eristama käesolevat hetke ettekujutlustest ning hetkeolukorra enesetunnet, mitte seda, mis võib hiljem tekkida. Ehk naasesin tegelikkusesse. Midagi hullu ju ei olnud, ainult kerge nohu. Vabastasin emotsioone nagu ärevus ja kurbus, kasutasin ka hirmu tehnikat, mille tagajärjel kaob hirm ära ja tekib selgus ning rahu.

Tänu sellele tegevusele saabuski rahulikkus ja selgus ning tekkis intuitiivne teadmine, et kõik möödub kergelt.

Järgmisel päeval teatasin mõnele tuttavale…

Järgmisel päeval teatasin mõnele tuttavale, kellega olid kohtumised kokku lepitud, et ma ei saa tulla, sest olen isolatsioonis ja koroona positiivne.
Ja vot siis hakkas tulema huvitavaid asju.

Kohe hakati rääkima õuduslugusid, mis kõik nüüd juhtuma hakkab ja kuidas haiglas enam kohti ei ole jne jne. Maaliti pilte ülerahvastatud palatitest ja jubedatest piinadest.

Kui ma üritasin selgitada, et põen kergelt, siis isehakanud google-doktorid olid päris kindlad, et ju see kõik ikka aina hullemaks läheb. Loomulikult oli palju näiteid varnast võtta, kus asi lõppes fataalselt või vähemalt nädalase koomaga.

Kui küsisin, et mis ma selle infoga nüüd tegema peaks, panid nad ühe hingetõmbega edasi, mida kõike nad selle tõve kohta olid kuulnud. Seda juttu kuulates tekkisidki mul kohe hingamisraskused. Aga see oli emotsionaalne, sest nii kui tabasin need emotsioonid ja käivitunud hirmu, kasutasin Practical Consciousness’i tehnikaid, sh vabastasin ärevuse, vabanesin hirmust ja sain kohe jälle vabalt hingata.

Ma ei lasknud end ümbritsevast väga palju rohkem kõigutada

Jälgisin oma kehaga toimuvat, vabastasin ohtralt emotsioone ja ka mõttemustreid – uskumusi – ning tegutsesin selles suunas, et ruttu terveks saada. Kuna emotsionaalne kainus oli taastanud, tekkis mul võime otsida täiendavaid toetavaid abinõusid. Näiteks heaks abiks olid apteeker-taimetark Maret Makko nõuanded.

Meenus ka mälestusi lapsepõlvest, mil olin haige olnud ja kuidas ma siis tundsin, et mulle meeldib kui mu eest hoolitsetakse ja mind armastatakse. Samas oli seal ka vanemate hirm mu tervise pärast ja mure. Vabastasin ka need reaktsioonid ära ning mu sümptomid kadusid.

Mõnevõrra need ümbritsevate inimeste reaktsioonid siiski mõjutasid mind. Näiteks tellisin apteegist igaks juhuks Paracetamoli ja sinepiplaastreid ja igasugu muid ravimeid, mida mul õnneks vaja ei läinud.

Kui kuuenda päeva õhtul tundsin, et maitse- ja lõhnataju kaob…

…meenus testi teinud õe hoiatus. Nii, hakkabki pihta, lähebki hullemaks nagu ennustati.

Pistsin jalad kohe kuuma vanni ja pärast panin veel sinepiplaastrid peale… no nii igaks juhuks, et köha ennetada. Tegin samal ajal usinasti emotsioonide vabastamise harjutusi ja jäin magama – need vabastamised mõjusid nii lõdvestavalt ja rahustavalt, et ärevus ja igasugune pinge kadus ära. See oli üllatav, sest mõtlesin, et ei saa ööläbi magada. Kuid nüüd uinusin – sinepiplaastridki ununesid peale!

Nii et köha õnnestus ennetada, aga pealeununenud plaastreid ei soovita kellelgi. 🙂 Practical Consciousness’i tehnikad aga igatahes aitasid, sest ma ei köhinud kordagi ning maitse-ja lõhnataju tuli juba järgmisel päeval tagasi.

Jätkasin usinalt emotsioonide vabastamise tehnikate kasutamist ja kuna olen Practical Consciousness’i raames ka teadvustamist praktiliselt rakendama õppinud ning teadvuse omadusi spetsiifiliselt kasutama õppinud, suutsin eristada, kuidas peale ühe tehnika sooritamist hallikaspunakas ollus mu peapiirkonnast vabanes.

Siis tekkis tänulikkus.

Seitsmendal päeval olid mul kõik sümptomid kadunud ja ma tundsin, et olen terve

Kümnendal päeval juba käisin tegin antikehade testi. Antikehad olid tekkinud. Arst tunnistas terveks. Mul mõõdeti ka hapniku sisaldust ja see oli 97. Kõik korras. Mu tänulikkus oli lõputu. Olin tänulik Ingvar Villidole, kelle kursustel õppisin need tehnikad, mis aitasid mul sellest haigusest kergelt vabaneda ja kiirelt taastuda.

Olin tänulik oma sõpradele ja pojale, kes mu eest hoolitsesid ja hoidsid ka musta huumoriga tuju üleval. Olin tänulik ülemusele ja kolleegidele, kes olid ääretult hoolivad ja mõistvad. Olin tänulik oma kehale ja immuunsusele, mis haigusest nii hästi jagu sai.

Olin tänulik kõikidele nendele paanikatekitajatele, et sain tänu neile vabastada oma hirme ja komplekse. Olen tänulik, et olen elus ja hingan ning saan nautida toidu maitset ja lõhna. Need ei olegi nii väikesed rõõmud…

Nipid, enda kogemuse põhjal, et koroona võimalikult kergelt läbi põdeda:

1. Koroona neljas erinevas faasis – haigestumine, diagnoosi saamine, teistele rääkimine, sümptomite avaldumine – kogesin erinevaid emotsioone ja hirmu ja kasutasin igas faasis Practical Consciousness’i tehnikaid. Ilma nende teadmisteta oleksin nii füüsiliselt kui emotsionaalselt end igas faasis kindlasti palju kehvemini tundnud ja haigusest palju raskemini läbi tulnud. Mu arst ütles ka, et positiivne meelestatus negatiivsuse asemel aitab ka tervenemisele kaasa! Aitäh, Ingvar!

2. Nii kui esimesed sümptomid tulid, kuristasin kange soolveega (nagu Vahemere soolasus), nii et ajas kipitama. Tõmbasin soolvett ninna. Hoidsin hingamise vaba.

3. Apteeker-taimetark Maret Makko soovituste järgi võtsin: C-vitamiini ja tsinki ja jõin melissiteed (jahtunult, aga mitte külmalt) ning rohkelt mullita mineraalvett. (Ta soovitas ka D-vitamiini, chagat ja punast päevakübarat).

5. Sõin toitu, mida keha küsis ja mõni päev ka paastusin, kui isu polnud.

6. Hoidsin keha soojas, ruumid õhutatud. Puhkasin, magasin, kui vajadust tundsin.

Täname Gretat jagatud loo eest ja soovime tugevat tervist!!

Vaata lisaks ka veebinari Piirangud ja psüühika – kuidas end praegusel ajal parimal moel aidata – kuidas leida õige fookus ja jääda vaimselt tugevaks? Teadmisi ja võtteid jagab Practical Consciousness’i looja ja kriya jooga õpetaja Ingvar Villido.