Mitte midagi ei taha teha, mitte miski ei huvita – kõigel on kriips peal. Pole energiat, et püsti tõusta, tappev uni. Töö ei huvita. Oled sa elus sattunud olukorda, kus tundub, et kõik on läbi? Ja siis otsid lohutust või abi söögist ning pärast tunned end veel hullemini – piinab süütunne! See on nagu lõputu nõiaring. Tuttav olukord?

Loe Aigi Vahingu kogemuslugu.

Põhjuseid siin võib olla mitmeid

See olukord võib tekkida siis, kui suhe, mis tundus lõpuks ometi “see õige”, ootamatult puruneb. Või kui mingi oluline asi tööl, mille puhul lootsid, et küll see kuidagi ikka hästi läheb, täielikult läbi kukub.

Või kui tundub, et kõik, mida oled elus kellegi või millegi nimel teinud / pingutanud, ei kanna vilja, läheb vett vedama, on olnud asjata, pole olnud päris õige või tõeline ning oled kogu aeg vaid viirastusi taga ajanud ja ise samal ajal ikka uskunud, lootnud ja armastanud.

Kui selline hetk kätte jõuab, ei näi elu enam elamist väärt ja tahaks, et miski elupäevad lõpetab

Ränk pettumus iseendas, kelleski teises, mõnes suhtes, idees, illusioonis, ideaalis, pettekujutluses röövib soovi elada. Ja edasi minna. Mille nimel? Kelle jaoks? Kelle pärast? Miks? Mispärast? Mille jaoks?

Kõik on lootusetu, mõttetu, tuhm, sumbunud ja… lootusetu. Ometi hakkame inimestena end pärast ränka pettumust jälle kuidagimoodi maast üles korjama ning püüame end siis oma jõudude ja nõuga kuidagi elu osas taaskäivitada ja -kasutada. Mis siis tegelikult toimub ja kuidas sellest lahti saab?

Vajalik haridus on puudu

Keegi meist ei ole paraku saanud kooli- ega koduharidusega kaasa teadmist selles osas, mida teha oma emotsionaalsete seisunditega. Mis sest, et mõni välispidine asi selle seisundi tingis, nt keegi jättis maha või selgus, et sa polegi nii kõva tegija kui sulle tundus, tekib tunne selles osas ikkagi seespool mitte väljaspool.

Kui tunne oleks väljaspool, saaks selle tunde juurest ära minna. Kui see halb tunne aga sees tekib, pole selles juurest mitte kusagile minna. Kui tihti on pärast väga kehva sündmust halb tunne endiselt alles, isegi kui lähed teise kohta, räägid teist juttu ja loed raamatuid, vaatad filme või kuulad muusikat?

Jah, tähelepanu viimine mujale võib olukorda leevendada

Aga nii kui see olukord uuesti meenub, on see sama halb tunne tagasi. Mõni meist leevendab siis olukorda eriti usinalt ja leiab selleks ka vastava kangusega kraami. Nt alkohol, toit, suhkur, tabletid jne.

Ütleme, et oled valinud toidu. Ehk õigemini, kui seda halba asja elus esimest korda kogesid, sattus sulle kätte toit. Sest sellist masendust ei koge ju ainult täiskasvanud. Selline pettumus võis tabada rängalt ka lapsi.

Nt kui vanemad lahutavad. Kuidas sa ennast tundsid? Pettununa, läbikukkununa? Või kui selgus, et pidid kodust pikaks ajaks ära haiglasse minema? See võib mõjuda väiksele lapsele kui asumisele saatmine. Või kui perre sünnib uus laps, ja enne seda olid sina tähelepanu keskpunktis olnud.

Selliseid sündmusi leiab iga inimese elust

Osad inimesed on aga sellised, kes elavad seda sündmust läbi nii, et lõpuks hakkavad otsima lohutust toidust. Nii tegin ka mina. Sellest kujunes harjumus, mida ma lõpuks enam kontrollida ei suutnud. Toit oli muutunud igas mõttes valuvaigistiks, tuimastiks ja ka ergutiks.

Toiduga sai iga elukogemuse nurgelised servad tasandada või ka iga elukogemuse nauditavamaks muuta.

Lisaks on toit legaalne. Keegi ei pane roolis puhuma ega tee reidi kodus kappidesse, et saada teada kui palju sul seda kraami on või kui palju sa tarbinud oled. Seadusesilma mõttes võib suhkrut lõputult tarbida. Tervise mõttes on lugu teine, kuid see on teise loo teema. Mis on selle loo teema?

Väsinud õnne ja rahu tagaajamisest?

Kas sa pole väsinud tagaajamisest, et veidike rohkem rahu ja õnne tunda, samas kasutad selleks toitu ja magusat? Ja kas sellest natukesest tõesti piisab sulle?

Kui inimese sees on näiteks tohutu ebakindlus ja ärevus ja selle peale on aja jooksul ehitatud summutamiseks agressiivsus, riiakus, pettumusele jultumusega vastu hakkamine, enda tugevaks ja võimsaks ehitamine, julguse raudrüü selga tõmbamine, siis kas elu toob ikkagi ka selliseid sündmusi, mil see ehitis kõik mõranema lööb?

Ja alt immitseb välja suurim nõrkus, kunagi löödud haav, mis muudab raudrüüga inimese koheselt viledaks nutupaunikuks, kes võiks oma pisaraisse ka ära uppuda. Kus see point siis on?

Turgutad end toidu abil jalule tagasi

On tõsi, et sellisel elul polegi mitte mingisugust mõtet, kus iga hetk võib miski või keski sinus mõne hingeelu häiriva kompleksi käivitada ja siis sa lakud pärast mitu päeva oma haavu, kui oled ikka suutnud end veel kas toidu vms abil jalule turgutada.

Kui sa enam haavu ei laku, vaid jääd verest tühjaks jooksma, siis ongi kõik kah.

Siis sa inimesena enam ei tõuse ja selliseid inimesi näeb ka tänavail kodutuina. Väsinud võitlusest, alla andnud olemise viisile, kus maailmal pole sulle enam nõudmisi, sest sa ei suudaks neid täita isegi kui leiaksid selleks veel mingisugusegi väikese jõuraasu.

Sa oled oma tugevuse ära kulutanud, see on saanud surmahoobi ja sa rohkem ei tõuse ega tahagi tõusta.

Milleni see välja viib?

Kui avastad, et oled ka üks selline inimene, kes otsib lohutust toidust, siis võib sul olla huvitav teada, et lohutust ei vaja mitte meie ise, vaid see konkreetne emotsionaalne seisund, mida kogeme, ja mille käest on vaja toidu abil “ruttu räästa alla saada” enne kui see oma jubeda töö ära teeb – näiteks muudab meid teovõimetuks.

Emotsionaalne seisunud – mida oleme selle kohta õppinud koolis või kodus? Ausalt öeldes mitte midagi. Mida sellega siis teha? Mida teeb inimkond täna?

Pageb teistesse tegevustesse (kui on veel jaksu), varjab, ignoreerib, asendab, matab maha (surub alla), elab välja. Milleni see välja viib?

Kindlasti on elukaaslasi, kellest üks või mõlemad on pidevate depressioonide küüsis

Kindlasti on ka neid, kes oma depressiooni ei väljenda.

Need on need tublid meie hulgas, kes teevad mehise näo ja lähevad ikka tööle, objektile, arvuti taha. Omal juba ammu hing poole millimeetriga kaelas ega tea, millal see kärts ära käib ja viimanegi tükk elu küljest rebeneb. Siis tekib läbipõlemine.

Mida teha sellise seisundiga? Mis oleks väheke arukam kui see, mida seni on osatud teha? Kas on üldse midagi teha?

Minu kogemuse põhjal on. On võimalik viia oma hingeelus läbi sellised muudatused, mille tagajärjel ei sõltu sinu õnn ja rahu enam nii suurel määral välistest teguritest ega ka sellest, mida sa koged seespool – kergest tujutusest raske apaatsuseni välja.

Erinevatest häirivatest mustritest on võimalik vabaneda

On võimalik välja õppida sellised elu tumestavad mustrid ja ei ole vaja enam nende maha surumiseks sõltuvusi. Ei liigset toitu ega ka muid kahjulikke tegevusi.

Söömishood, kaalumured, pettumused, depressioon – enam pole vaja seda osa endas maha suruda ega varjata. Sest seda lihtsalt pole enam.

Erinevatest häirivatest mustritest on tuhanded inimesed lõplikult vabanenud Eestist alguse saanud Practical Consciousness enesearengumeetodi abil. Mina ka.

Seetõttu õpetangi nüüd ise ka Practical Consciousness I & II kursusi kõigile, kel on probleemid emotsionaalse söömisega.

Kui sööd ka tujude leevendamiseks, sööd üle, võtad kaalus juurde ja sööd ikka edasi, siis oled tõenäoliselt samuti emotsionaalne sööja ning lohutad end toiduga

Kui soovid sellest kõigest vabanema asuda, kutsun sind kursuseleMiski pole veel läbi!

Loe tagasisidet ja vaata lähemalt!

Practical Consciousness’i (enne Teadliku Muutuse Kunsti (TMK)) meetod kuulub Ingvar Villido poolt loodud isikliku arengu programmi. Programm võimaldab omandada uued põhioskused oma elukvaliteedi iseseisvaks tõstmiseks. Programmis õpitakse kasutama teadvustamist oma igapäevaelu põhilise juhtiva vahendina, avastatakse oma tegelik identiteet – Tõeline Mina, õpitakse iseseisvalt vabanema kahjulikest harjumustest, emotsioonidest ja mõtetest, et olla loov, tegus ja efektiivne. Alates 2012. aastast on Practical Consciousness kursused toimunud ka Eestist väljaspool – Brasiilias, Saksamaal, Venemaal, USA-s jt riikides.

Jaga seda postitust!

Lisa kommentaar

Seonduvad postitused