Tähtaeg läheneb. Ebamäärane õudus kasvab. Miks ma küll varem ei alustanud? Ei tea… Paanika suureneb.Tänapäeva psühholoogid väidavad, et edasilükkamise (prokrastinatsiooni) üks põhjusi on oskamatus toime tulla oma emotsioonidega[1]

Practical Consciousness’i meetodi (endine Teadliku Muutuse Kunst) looja Ingvar Villido, kel on seljataga 30 aasta pikkune inimese käitumise põhjuste uurimine, on avastanud veelgi sügavama tõe: edasilükkamine ise on ka emotsioon.

Kuidas tegutseda ilma õõnestava edasilükkamiseta, pidevas vooseisundis, kus kõik sujub ja laabub?
Jagame Ingvar Villido praktilisi vastuseid USA veebinarides esitatud küsimustele 2019 – 2020.

“Mis on peamine põhjus, miks sa neid asju ei tee? Kui küsid seda endalt, siis arvan, et sa ei leiagi vastust. Vastuse asemel on vaikus.”

Edasilükkamine on tegelikult lihtne emotsioon. See pärineb lapsepõlvest. Lapsena on nimelt kasulik jätta mõnikord asjad tegemata. Kui midagi teed – näitad oma initsiatiivikust üles – võid saada karistada. Näiteks tegid midagi valesti, tegid mõne vea. Karistada saad kas läbi manitsemise, sõitlemise, välja naermise, maha tegemise või muu kriitika. Kui aga jätad asja tegemata, ei saa ka karistada.

Tegelikult võib olla ka nii, et kui väldid teatud asjade tegemist, tekib hirm teistsuguse karistuse ees. Asjad on tegemata. Ärevuse tunne. Peab kiirustama, asjad kähku ära tegema, muidu saab karistada.

Edasilükkamise määravadki ära kaks emotsiooni – ärevus (hirm karistuse ees) ja edasilükkamise tunne. Need on omavahel vastastikku seotud nagu ühe probleemi “õde ja vend”.

Kuidas sa tavaliselt edasilükkamist ületad? Läbi sundimise, sest peab tegema. Kui ma ei tee, jään süüdi.
Sunni kasutamine mõjutab tugevalt meie alateadlikku osa. Sundimise kogemus on negatiivne, seetõttu registreerub sunnitud tegevus alateadvuses negatiivsena.

Negatiivsus jääb läbi alateadvuse sunnitud tegevusega seostuma ning hakkab sel põhjusel muutuma tegutsemisel takistuseks. Seetõttu ei ole otstarbekas kasutada edasilükkamise ületamiseks sundi.

Küsi endalt otse: “miks ma neid asju edasi lükkan?” Kirjuta vastus üles, misiganes vastus tuleb. Võid näha, et edasilükkamine on teatudlaadne mugavuse ja hirmu tunne. Kui vaatad seda täiskasvanu pilgu läbi, ei leia sa selles midagi mõistlikku. Laste puhul on see veel mõistetav, kuid täiskasvanute puhul on edasilükkamine väga kummaline nähtus.

Edasilükkamises viibimine ehk mugavuses ja hirmus püsimine loob olukorra, kus polegi tegutsemise energiat. Vaadates tegemata asju, ei koge inimene vahel midagi – on tühjus, nagu polekski vaja midagi teha.

On vaja mingit tõuget, et tegutsema asuda. Mis oleks lihtne viis need asjad lihtsalt ära teha?

Vaata asju, mida edasi lükkad ja küsi endalt: “miks mitte?” Ajastus on oluline, ja on oluline ka mitte mõelda. Sul on küll need mõtted peas juba aktiivsed, mis panevad edasi lükkama, aga väldi nende mõtete järgi tegutsemist ja anna endale hoopis üks tõuge. Juba see küsimus, miks mitte neid asju teha, võib olla tõuge, mis paneb sind esimest sammu astuma. Ja siis teist ja seejärel kolmandat.

Loo teistlaadi arusaamine edasilükkamise osas

Jäta kõrvale kõik ideed selgitustega, miks on hea neid asju mitte teha. Ole nutikas. Vaata, kas suudad luua teistlaadi arusaamise edasilükkamise osas.

Kui vaatad oma keha – bioloogilist üksust – näed, et ka sel on oma intelligentsus nagu ka ülejäänud eluvormidel. Näiteks koertel. Kui koer logeleb, ei tee ta midagi. Lihtsalt lebab. Kui koera korraldusega tagant sundida, hakkab ta liigutama, kuid mitte alati.
Vaata oma keha kui sarnast bioloogilist elussüsteemi, millele võib ka meeldida end mugavalt tunda.

Kui tuvastad teadvustamise teel, et sul on vaja teatud asjad ära teha, võid ka märgata, et teadvustamine ise ei ole sinu füüsise osa. See on sinu eraldiseisev võime. Nii võid anda oma kehale teadlikult sisemise tõuke, lased kehal hakata neid asju tegema. Kui hakkad aga hoopis mõtlema, siis tea, et lisaks bioloogilisele süsteemile ehk kehale, on sul ka mentaalne süsteem – mõtted, informatiivne osa – mis võib vastavate mõtete olemasolul bioloogilise osa mugavust toetada nii, et tegevused jäävad tegemata.

Juhis, kuidas edasilükkamise protsessi korraks peatada

Kui jälgid, milline on su mõtete sisu edasilükkamise protsessi ajal, võid avastada, et see on tegutsemist takistav. Kordan, ära jää neid mõtteid kuulama! Hakka lihtsalt tegutsema ja ignoreeri mõtteid, mis räägivad, kuidas võiks kõik need asjad edasi lükata. Hea oleks, kui oskaksid mõtteid välja lülitada. Sellisel juhul teeksid tegevusi vaikuses. See on parim viis, kuidas tegutseda. Et edasilükkamise protsessi mõju aga korraks peatada, on sul vaja teistmoodi juhist.

Kuidas keha üle kavaldada?

Kui lebad või istud, anna kehale teadlik impulss, näiteks püsti tõusta. Kohe, kui selle korralduse teadlikult teed, hakkab keha liikuma. Kui teed korralduse valesti, ei juhtu midagi. Võid ka seda proovida. Kui annad aga kehale teadvustatud tõuke, näed, et see töötab. Oluline on anda korraldus õigel moel.

Tean, et edasilükkamise käes kannatavad krooniliselt paljud inimesed. Selgitan kahte viisi, kuidas sellest lahti saab.

Esiteks: võib-olla tegeled elus valede asjadega? Tegele siis pigem sellega, mis teeb sind õnnelikuks. Kui sa aga ei suuda meelistegevusega endale elatist teenida, on see juba teine küsimus. Kui oled nutikas, võid ilmselt ka nende tegevustega elatist teenida, mis teevad su õnnelikuks. Kuid pead kindlasti nuputama, kuidas nendest tegevustest sissetulek teha.
See on üks viis kuidas edasilükkamisest vabaneda.

Teine: hoopis tugevam viis, on uus teadmine, uutmoodi lähenemine. Näiteks, teed neid ebameeldivaid tegevusi ja tunned halbu tundeid – vastupanu, negatiivsust, hirme. Vastupanu on alati emotsionaalne. Sellele ei saa kunagi vastu mõtetega, sest info mõistuses on alati neutraalne. Mõtetele annavad positiivse või negatiivse tooni alati emotsioonid. Ilma emotsioonideta on mõtted neutraalsed. Probleemiks ongi seega emotsioonid. Ja on võimalik õppida, kuidas need vabastada.

Mõistmaks, et probleemiks ongi tegelikult emotsioonid, palun tee läbi üks väike harjutus:

Mida sa tunned kui hakkad tegema neid asju, mida sulle ei meeldi teha? Vaata minevikku ja näe kui raske see on olnud. Oli raske? Võta natuke aega, et see tunne tekiks.

Vaata nüüd tulevikku ja näe, et kui see tunne – need emotsioonid – on alles, pole su elus selles osas midagi muutunud. Oled endiselt halbade emotsioonide küüsis.

Vaata nüüd aga tulevikku, perspektiivselt, ilma selle emotsioonita. Milline on su tulevik, kui sul seda emotsiooni enam pole? Vaata rahulikult. See, mida näed, ongi põhjus, miks ütlen, et on hea õppida emotsioone vabastama. Näed ju hoopis teistsugust perspektiivi avanemas. Sa pole neist tunnetest enam sõltuv. Muutud palju vabamaks.

Ilma edasilükkamiseta muutud sa universaalseks

Kui sul neid emotsioone elus enam pole, muutud ka universaalseks. Suudad teha kõike vajalikku, ilma tohutu vastupanuta või negatiivsuseta. Ja kui sul pole enam hirmu – kas suudad ette kujutada kui vabaks sa muutud? Miks mitte muutuda selliseks normaalseks?

Saad olla lihtsalt õnnelik inimene, ilma vastupanuta, negatiivsete emotsioonideta või hirmudeta. Tundub hea? Kui nii vaatad, hakkad tundma vabaduse maitset. Mitte ainult sul, aga ka teistel on sarnsased probleemid. See on nii levinud. Neile probleemidele on vaja leida lahendus – on vaja õppida, kuidas probleeme tekitavad emotsioonid vabastada.Need ei ole eluks vajalikud emotsioonid.

Edasilükkamise seisundis on raske töödega algust teha, sest protsess sisaldab vastuolulisi mõtteid: “Kui ma alustan, mis siis juhtuda võib? Ja mis siis juhtub ja mis siis veel juhtub?” Hakka lihtsalt neid asju tegema. Eralda selleks oma aeg ja tee algust. Protsess on ju tegelikult lihtne. Ära mõtle sellele, miks seda teed. Lihtsalt tee algust. See on väga lihtne protsess ja see on võimalik lõpule viia, kas pole?

Lihtsalt tegutsedes tekib nn vooseisund. Vooseisund on aga juba teine protsess. Vooseisundi puhul pole asi vaid selles, kuidas tegevusi tehakse, vaid sel seisundil on ka oma osised ehk põhjused ja detailid, mis vooseisundi loovad. Need on tunnuslikud tingimused. Esimesena on teadvus – teadvuse teadvustatud kasutus. Teadvustada on vaja esmalt teadvust ennast ja alles siis neid asju, mida teed.

Järgmine samm on tegutsemine. Lihtsalt hakka pihta, hakka tegutsema ja juhi tegutsemise ajal oma teadvustamisvõimet – teadvusta tegevuse osasid teadlikult. Näiteks käed teevad midagi, samas mõtled millestki või liigud ühest kohast teise. Läbi teadvustamise saad kõiki neid tegevusi jälgida ja seeläbi ka tervikprotsessi juhtida.

Vooseisundi puhul on aktiivselt kasutuses teadvuse omadused

Teadvus on vooseisundi puhul kasutuses aktiivses vormis. Täpsemini, teadvuse omadused – nii sinu võime eristadakui ka detailiseerida ja aru saada. Ära aja neid segi oma võimega mõelda. Vooseisundis väga palju ei mõelda, ainult natuke – nii palju kui vaja. Peamiselt on kasutuses teadvustamine.

Meil ei ole inimestena kahjuks süsteemi, mis annaks meile teada, et nüüd oleme rohkem lahutatud alateadlikest (automaatsetest) protsessidest ja lülitunud rohkem teadvustatud (teadlikesse) protsessidesse. Kuid alati kui alateadlik osa on rohkem tagaplaanil ja kasutuses on rohkem teadlik osa ehk teadvustatud osa, on vooseisundi baastingimus täidetud.

Alateadlikud reaktsioonid takistavad vooseisundi püsimist

Vooseisund võib olla elus tavaline, normaalne seisund. Kui on aga palju alateadlikke reaktsioone tegevustele ja tegevuste detailidele, on keeruline muuta vooseisundit püsivaks. Alateadlikud reaktsioonid segavad vooseisundis püsimist läbi mitmesuguste mõtete ja emotsioonide ning muidugi ka teadlikkuse iseenesliku hüplemise erinevate teemade vahel. Teadlikkuse hüplemine loob seisundi, milles on keeruline keskenduda olulistele, valitud tegevustele.

Et luua endale püsiv vooseisund, on niisiis vaja esmalt mitu asja ära teha. Kui püsiv seisund loodud, muutub voos tegutsemine ja olemine sinu baasseisundiks. Võid seda kasutada terve oma ülejäänud elu – olla naturaalselt efektiivne ja õnnelik.

[1] Artikleid, kus tuuakse välja viiteid psühholoogide uurimuste juurde, mis toovad välja võimaluse, et edasilükkamine pole mitte ajajuhtimise, vaid (negatiivsete) emotsioonide ja ka mõtete reguleerimise probleem:
– Kemmis, Sam (Zapier). 31. mai 2019. “Procrastination is an emotional problem”  fastcompany.com
– Lieberman, Charlotte. 25. märts 2019. “Why you procrastinate (It has nothing to do with self-control)” nytimes.com