Stressiga toimetulek on õpetaja jaoks ellujäämisoskus, mis võiks kaasa tulla juba ülikoolist, kirjutab Merle Ruzitš, Lilleoru põhikooli juht, TÜ haridusinnovatsiooni magistrant.

Õpetajate streigiga on üles kerkinud mitmed teemad – palganumbri kõrval on kõne all nii õpetajate ülekoormus, sh üle aja töötamine kui erinevate tööülesannete suur hulk. Tore, et arutellu on lisandunud õpetajate karjäärimudeli küsimus, kuna sellel on oluline roll välise motivatsiooni tekitamisel, et meie koolid ei jääks ilma headest õpetajatest ning oleks tagatud pealekasv uute ja innukate haridusandjate näol.

Palju vähem on seejuures räägitud aga õpetaja sisemisest ressursist ehk stressiga seotud teemadest. On üldtuntud fakt, et Eesti õpetajatest paljud on läbi põlenud või töötavad viimase piiri peal. Vähese rahastusega, suure koormuse ning keeruliste õppeolukordade kõrval on ühiskond õpetajatele esitanud vägagi kõrged emotsionaalsed nõudmised.

See ei ole probleemiks aga üksnes siin, Eestis. Uuringute kohaselt seisavad läbipõlemisega silmitsi õpetajad ka mujal Euroopas ja Ameerikas. Võiks isegi öelda, et tegemist on nii-öelda ametiga kaasneva probleemiga. Aga kuidas selle olukorraga siis toime tulla?

Enda kogemusest

Maailma Terviseorganisatsioon on välja toonud, et tööväsimus, ärevus ja depressioon toovad kaasa füüsilise ja vaimse kurnatuse, küünilisuse ja ebaefektiivsuse. Samuti kaasneb stressiga tihtipeale soovimatus osaleda töökohas või isiklikus elus toimuvatel ühisüritustel ehk teatud mõttes eraldumine. Ühiskond seevastu ootab, et õpetaja oleks rõõmus, sõbralik, jõuaks kõiki kuulata, oleks inspireeriv, pühendunud, ise uudishimulik ja täiendaks end pidevalt.

Tihtipeale ongi just emotsionaalsed nõudmised need, mis võivad saada õpetaja jaoks viimaseks tilgaks karikas. Et sellest ringist väljuda, on ainus lahendustee kasvatada iseendas oskust selle ametiga kaasnevate negatiivsete emotsioonidega toime tulla.

Kui mina ise olen õpetajana ärritunud, näiteks mingi õppekorraldusliku teema tõttu, ja lähen selle emotsiooniga klassiruumi, võin üsna lihtsalt märgata, et mu fookus on tegelikult ärritusel, sellega seotud mõtetel ja tunnetel enda sees ning ma ei suuda sama hästi keskenduda tegevusele, mis peaks olema minu esmane eesmärk, ehk laste õpetamisele.

Ebameeldiva emotsiooni endas kandmist võib võrrelda kõhuvaluga – seni, kuni me valust ei vabane, ei saa keskenduda millelegi muule, mis ei ole valu. «Valu» võtab meid n-ö pantvangi ning üksnes valust vabanedes saame viia oma tähelepanu tagasi tegevustele ja objektidele, mida ise valime. Sama on emotsioonidega. Kui õpetaja läheb «kõhuvaluga» ehk negatiivse emotsiooniga klassi ette, siis on üsna suur võimalus, et varem või hiljem kaotab ta kannatuse mõne õpilase suhtes, kellel on samuti «kõhuvalu».

Oskused võiks tulla juba ülikoolist

Kõik, kes on töötanud teismelistega, teavad kui väikesest sädemest võib tõusta suur leek. Üks negatiivne sõna võib viia konfliktini või luua lapse alateadvusesse negatiivse kogemuse, mille tõttu ta hakkab õpetajat kartma, vältima või ründama. Niiviisi võime päevast päeva luua omavahel tihedat ringi nii, kus keegi ei tunne ennast lõpuks hästi.

Just seepärast oleks oluline pakkuda õpetajatele võimalust õppida tundma oma sisemaailma. Miks just õpetajatele? Õppides oma emotsioone ära tundma, neid märkama ja mõistma nende põhjuseid ning tagajärgi, saame aru, et kõik emotsioonide väljendamise viisid ei ole meile endale ega teistele turvalised, head ega loovad. See äratundmine ja oskus on vajalik tegelikult kõigile täiskasvanutele. Kuid õpetajad on selle kõige juures ka meie tuleviku loojad – nende silmade eest ja kätest käib läbi kogu meie tulevik, tulevased õpetajad, arstid, insenerid, kunstnikud, müüjad, koristajad, teenindajad, poliitikud.

Õppides negatiivsete emotsioonidega paremini toime tulema, saab õpetaja jääda neutraalseks, kui tema vastas on laps, kes seda teha ei oska. Teadvustades, et mina täiskasvanuna ei pea tema emotsiooniga kaasa minema ega seda sama tundma, saan lapse turvaliselt läbi juhtida emotsionaalsest olukorrast. Siis ei ole ma arst, kes ise kõhuvalu käes olles üritab teise valuga tegeleda, vaid terve arst, kes suudab analüüsida, mis võiks olla lapse valu taga. Võib-olla mõtleb ta tülile, mis tal kodus oli, tunneb ennast solvununa, sest sõber ütles halvasti, on kärsitu, sest ootab juba söögivahetundi.

Oskus tõhusalt oma emotsioone ise reguleerida võiks tulla juba ülikoolist. Kui läbipõlemise oht on ametiga kaasnev, peaks oskus sellega toime tulla olema samuti ametiga kaasnev. Ja nii nagu muud õpetajakoolitused, vajaks seegi oskus läbi aastate pidevat täiendamist, täiustamist, meelde tuletamist. Samuti saab koolijuht kujundada kooli kultuuri ja pakkuda või tellida oma õpetajatele koolitusi, mis aitaks neil leida võtteid enda emotsionaalse tervise hoidmiseks.

On ka teisi viise, kuidas õpetaja saaks ise ennast aidata

Mina olen enda jaoks avastanud oskuse negatiivseid emotsioone juhtida näiteks Practical Consciousness’i tehnika abil, mis on võimaldanud mul jääda oma tööelus terveks ja konfliktide ning läbipõlemise asemel jõuda teise inimese mõistmiseni, viljakate vestluste ja mõnede uute ning ootamatute lahendusteni. Selle, nagu ka mitmete teiste vaimse tervise tehnikate puhul on tegelikult väga konkreetseid ja praktilisi viise, mida pidevalt järgides on õpetajatel võimalik oma vaimsesse tervisesse ka ise panustada.

Kahtlemata on õigustatud küsimus, kas osates emotsioone juhtida, kaovad muud probleemid imeväel ära. Ülekoormust enam pole, palk tundub äkitselt piisav, õpilased tunduvad viisakad ja vanemad koostööaltid. Ei, kõik need probleemid vajavad endiselt lahendamist. Kuid neid on võimalik lahendada nii, et ise seejuures terveks jääd.

Paraneb oskus selle kõigega toime tulla, vajadusel seada piire, pidada ilma liialt emotsioone lisamata läbirääkimisi, hinnata paremini oma tööülesannete hulka ja võimekust nendega toime tulla ja õppides selles protsessis märkama pigem lahendusi kui probleeme. Need on oskused, mida õpetaja vajab ja neid on võimalik samuti õppida!

Üks minu kolleegidest ütles sügisel väga tabavalt – kui astuks õige sammu edasi ja ei seaks eesmärki, et meil on õnnelikud õpilased, vaid eesmärk võiks olla õnnelikud ja rahulolevad õpetajad. See loob juba iseenesest olukorra, et õpilased tunnevad sedasama.

Merle arvamuslugu ilmus algselt Postimehes.