Mäletan ühte hetke lapsepõlves, ilmselt kuskilt algklasside ajast, kui avastasin ühtaegu nii aja kui igavikulisuse. Olin kõndimas koolist koju nagu igal muulgi õhtul, kui hakkasin äkki mõtlema sellele, kuidas me ei saa ühtegi sammu teist korda teha, sest see jäi nagu tollesse ajahetke “maha” ja isegi kui ma teen näiliselt täpselt sama sammu uuesti, siis see ei ole ikkagi seesama samm, vaid uus samm, mis siis et samas kohas ja justkui samasugune.

Selle taipamise kontrollimiseks tegin sealsamamas eksperimendi: tahtsin astuda eelmist sammu veelkord.

Läksin tagasi samasse paika, proovisin teha kõik täpselt samuti nagu eelmisel korral ja avastasin, et see pole võimalik. Proovisin mitu korda ja avastasin, et kõik korrad olid ainulaadsed. Ma olin küll justkui samas kohas ja tegin sama liigutust, aga kõik muu oli teine: nii minu mõtted kui tegevused enne ja pärast seda sammu, kell oli vahepeal edasi liikunud, hakkas juba ka hämarduma. Sain seal õhtusel tänaval umbes kümneaastasena edasi-tagasi astudes ühekorraga aru, et mis on toimunud, see on toimunud ning seda muuta pole võimalik, saab vaid teha järgmise sammu, mis samamoodi muutub kohe möödanikuks.

Ühtlasi proovisin vaadata ka ettepoole, kas on võimalik teada, mis järgmisena toimuma hakkab, et kuhu ja kuidas ma astun järgmise sammu. Avastasin kohe, et tulevik on tegelikult tundmatu. Selle asemel et astuda järgmine samm kodu suunas, võin ma hoopis teha sammu tagasi, minna teisele poole teed või sootuks seisma jääda. Lisaks veel see, et nurga tagant võib ootamatult ilmuda hulkuv koer – neid ma pelgasin – või juhtuda midagi muud ettearvamatut, mis muudaks kõike edasist täielikult.

Sealsamas kohas sain ka teada, et ma ise asun selles murdosa sekundi pikkuses hetkes, muudetamatu mineviku ja tundmatu tuleviku vahel ning on võimatu praegusest hetkest väljuda – ma ei saa kunagi olla minevikus ega tulevikus, vaid üksnes praegu ning selles lõppematus “praegus” on mul võimalik mõjutada seda, mis järgmisena saama hakkab. Ning kui ma ise seda valikut ei tee, siis aeg ei peatu, aga sündmused lihtsalt juhtuvad ise, nii et ma olen neis lihtsalt osaline ilma kontrollita.

Samasugust eksperimenti saab tegelikult teha igaüks igal hetkel.

Kui sa vaatad, mida sa praegu teed, mis asendis näiteks su keha parasjagu on, siis saad seda kas tahtlikult muuta, või vastupidi, edasi samas asendis hoida.

Kui suunad tähelepanu teraviku oma kehaasendile ja ei lase kehal lihtsalt omatahtsi liikuda, nii nagu ta harjunud on, võid hetkega avastada nii aja voolamise – erinevuse “enne” ja “nüüd” vahel, enese püsiva kohalolu, kui ka selle, kui tohutult on sul tegelikult valikuvõimalusi järgmise sammu osas.

Ma ei oska öelda, kas see avastus oli tollal minu jaoks elumuutev. Lapsena tuli too teadasaamine kuidagi loomulikult, ilma igasuguse filosoofia või arutlusteta. Ega ma ka ei rääkinud sellest kellegagi, ilmselt ei tulnud selle pealegi ja tõenäoliselt oleks mul olnud seda tollal keeruline ka kuidagi sõnadesse panna. Kõik oli niigi selge, terviklik ja klaar, isegi kui ma ei teadnud, mispärast need asjad just niimoodi on.

Uuesti kohtusin selle lapsepõlves tehtud avastusega, kui puutusin kokku Practical Consciousness teadmiste ja tehnikatega, nüüdseks pea 20 aastat tagasi.

Siin oli olemas nii süsteemne kirjeldus, selgitus kui ka konkreetsed rakendused, mida selle avastusega päriselt peale hakata. See, mida ma ei olnud hoolimata vahepealsetest otsingutest leidnud ei teadusest, filosoofiast ega religioonist, oli järsku minu ette laiali laotatud, pulkadeks lahti võetud ja ära sõnastatud.

Nii oli see minu jaoks ühelt poolt äratundmine ja tagasipöördumine lapsepõlve vahetu teadmise juurde, teiselt poolt sain aga võimaluse hakata oma elu elama hoopis uuest lähtepunktist, teadlikust kohalolust või teisisõnu, teadvustamisest lähtuvalt. Siit lähtudes on sul alati olemas valik, ükskõik kuidas sündmused su ümber ka ei areneks. Emotsionaalsed suhtumised loovad meie maailmakogemisele ühekülgse moonutava filtri ja mõtted kirjutavad ette, kuidas asjad käivad või peaksid käima. Teadvustades muutuvad mõtted ja tunded reaalajas nähtavaks ning juhitavaks.

See ei toimu muidugi hetkega.

Harjumuspärase perspektiivi nihutamine mõtetelt ja emotsioonidelt teadvustamisele tahab pikemat harjutamist, kuid kui oled sellest tulenevat elukvaliteedi muutust maitsta saanud, muutub see iseenesest motiveerivaks. Nii et sa ei soovi ise enam tagasi pöörduda elu juurde, kus sündmused lihtsalt juhtuvad, nii et oled neis osaline justkui ilma igasuguste valikuvõimalusteta. Teadvusest lähtudes saad alati ise valida, kas teha oma igapäevasel koduteel vahel samm tagasi, minna teisele poole teed või on mõistlik teinekord sootuks seisma jääda.

Autor Riste Keskpaik