Selles blogis jagab Janet Tenso oma lugu läbipõlemisest ja apaatsusest välja tulemisest. Loe, kuidas väikeste teadlike sammudega, eneseteadlikkuse ja Practical Consciousness tehnikate abil taas elurõõmu üles leida ning endas vastuseisust üle saada.

Noorena tundus, et olen sündinud millegi erilise jaoks. Et mina olen see, kes muudab maailma.

Tegutsesin palju – lõpetasin ülikoolis nii bakalaureuse kui ka magistri õpingud, töötasin kooli kõrvalt ja veetsin suved Ameerika Ühendriikides, müües raamatuid ukselt uksele. Ambitsiooni ja energiat jagus, ja maailm näis olevat minu ees valla.

Aga siis… astusin suurde ellu ja avastasin, et maailm ei ootagi mind avasüli nagu olin seni arvanud.

Pettumused kogunesid. Ma ei saanud soovitud töökohta, läksin lahku oma tollasest elukaaslasest ning jäin ilma unistuste kodust. Paistis, et mitte miski ei lähe nii, nagu ma soovisin. Aasta jooksul vajusin tasapisi sügavasse apaatiasse.

Tagantjärgi olen aru saanud, et surusin ja survestasin ennast, kuna ideed minu ideaalsest elust kannustasid. Sellist protsessi võib teisisõnu kutsuda ka läbipõlemiseks.

Kui igapäev muutub halliks

Sellel perioodil oli raske üldse midagi teha. Olin päevad läbi omaette, mängisin arvutimänge ja vältisin kokkupuuteid nii inimestega kui ka uute tegevustega. Mu hobid ei pakkunud enam rõõmu, isegi lemmiktoit ei maitsenud. Mõnel päeval oli suurim saavutus see, et sain voodist välja ja pesin hambaid.

Tundus, et elu ongi minu jaoks läbi, sest ma ei saanud seda, mida ma tahtsin.

See seisund – olgu selle nimi depressioon, apaatsus või ükskõiksus – on tegelikult elust osavõtmatus. Tihti tunneme seda kui motivatsioonipuudust või kui tunnet, et “ma ei saa aru, miks ma midagi teen”. Asjad jäävad tegemata, lubadused murtakse, suhted kisuvad kiiva. Kaob usaldus, nii teiste kui ka iseenda vastu.

Esimesed sammud tagasi elule

Mõne aja pärast otsustasin – kas ma jään sellesse olukorda edasi või teen midagi. Algus oli raske. Esimese asjana pidin end aktsepteerima nii nagu ma sellel hetkel olin – õnnetu ning tundus, et kellelgi ei ole mind vaja. Järk-järgult hakkasin vaikselt uusi tegevusi ja toimetusi tegema. Mitte üleöö ja mitte kõike ja palju korraga. Mulle on alati näiteks meeldinud süüa teha, hakkasin tasapisi katsetema uusi retsepte ning vaatasin rohkem kokasaateid. Käisin rohkem looduses ja metsas jalutamas. Ka siis kui ei olnud tuju.

Kasutasin joogalikke ja Practical Consciousness tehnikaid, et samm-sammult sellest sisemisest seisakust välja tulla. Mitte enese sundimise kaudu, vaid eneseteadlikkuse ja teadvustamise kaudu. Püüdsin olla enda vastu hea.

Ühel hetkel märkasin – ma naudin jälle elu. Päikeseloojang, jalutuskäik, hea toit, tore seltskond… elu oli taas värviküllane ja huvitav. Ka näiliselt väikesed asjad pakkusid rõõmu.

Aga miks teised justkui jaksavad rohkem?

Ma vaatasin vahel kadedusega neid, kellel näis kõik korras olevat – edukas karjäär, hobid, suhted. Kuidas neil küll selle kõige jaoks energiat jagub?

Mul oli uus töö, uued huvid ja suhted, aga vahel hommikuti oli endiselt tunne, et ei taha voodist tõusta. Ei taha mitte kedagi näha.

Vastuseis – see nähtamatu blokeering

Hakkasin rohkem sissepoole vaatama. Mitte end sundima, vaid uurima: mida ma täpselt tunnen sel hetkel, kui ei taha? Ma ei tahtnud enam eneseületust. Olin seda teinud küllalt – kool, töö, ambitsioonid, pidev pingutus. Sellele järgnes läbipõlemine. Ja seda ma enam ei soovinud.

Siis avastasingi need pisikesed vastuseisud.

Need imeväikesed hetked, kus vajutad äratuskella edasi. Lükkan edasi ühe kõne. Ei vasta sõnumile. Väldin uut võimalust. Mitte laiskusest – vaid sisemisest survest, mis ütleb: “Ma ei jaksa, ei soovi, ei suuda.” Selle taga võis olla ka hirm uuesti läbi põleda, uuesti tagasi apaatsusesse langeda.

Kuidas sellest kohast liikuma hakata?

Siin on mõned sammud, mis aitasid mind:

• Teadvusta hetke, kui tekib „ei taha“ tunne. Mida sa täpselt tunned? Ära hinda ega kritiseeri. Lihtsalt märka.
• Ole enda vastu õrn. Lubagi endal tunda nii nagu tunned. Aga tee see asi 5 minuti pärast siiski ära. Ilma survestamata.
• Väikesed sammud toovad sind ellu ja tegevustesse tagasi. Iga kord, kui sa lubad endal lihtsalt olla – aktsepteerid end nii nagu sa oled – aga siiski liigud, hakkab midagi vaikselt muutuma.

Mis sind ees ootab?

Nüüd teen asju, mida ma alles mõned aastad tagasi isegi ei unistanud, et suudaksin ja tahaksin teha – avalikud esinemised, üritustel osalemine ja müügiesitlused. Uus töökoht süva-tehnoloogia alal – iseliikuvad sõidukid – mida ma kunagi isegi ei arvanud, et võiksin hoomata. Õpin uusi keeli, loen raamatuid uutel teemadel – uute asjade õppimine ja omandamine on loomulik ja põnev. Uute suhete loomine ja hoidmine on lihtne ja loomulik. Ja palju muud. Tegelikult on elu lihtne ja kõik on võimalik, kui sa oskad arukalt ja järjepidevalt tegutseda. Tagasilöögid muutuvad vaid uuteks väljakutseteks, kui sisemuses on sädelev vaikne elurõõm.