“Just tänu Practical Consciousness’i tehnilisele täpsusele olen selle ka enda jaoks tööle saanud ja oma elu viimase 1,5 aastaga 180 kraadi positiivses suunas muutnud.”

Siin jätkub koolitaja Kaido Pajumaa kogemuslugu “Skeptikust praktikuks ehk kuidas Practical Consciousness mu lõpuks ikkagi päästis?“ Loe siin edasi:

Ralfi juurde kohtumisele minek ei olnud kergete killast. Muidugi pääses tema hoovile ka otse, aga tema soovitas jätta mu auto umbes 1 km kaugusele teisele poole Keila jõge ja tulla läbi metsa.

„Mets puhastab veidi su energeetikat, et sa kohale jõudes vastuvõtlikum oleks“, ütles Väemees mulle instruktaaži telefonis edasi andes. Ilmselgelt ma sellest mõttekäigust aru ei saanud, ja tegelikult ka ei uskunud, aga Ralfi öeldu oli muutunud minu jaoks „seaduseks“. Seetõttu jätsingi oma auto tema poolt kirjeldatud paika ja jalutasin läbi võsa ning rägastiku tema kodu poole.

Ralfiga kohtudes ta alati naeratas ja oli heatujuline. Kuna ma käisin tema juures tööpäevadel, oli see nagu palsam mu emotsionaalsetele hingehaavadele. Ma tundsin, et see oli veidi maagiline paik, kuhu ma saabusin justkui peitu päris maailma kohustuste, murede ja raskuse eest.

Me istusime maha ja hakkasime rääkima. „Kuidas läheb?“, alustas Ralf alati oma juttu. „Raske on“, vastasin ma ohates. „Maksuametiga on probleemid, töötajatega on probleemid, ehitusobjektidega on probleemid … sul on siin hea – istud metsas ja lihtsalt oled. Tahaksin ka elada sinu elu“.

Aga praegu võid sa ju ka lihtsalt Olla“, vastas Ralf. „Hetkel ei näe ma siin mitte ühtegi maksuametnikku, töötajat ega klienti – miks sa tirid neid siis siia?“.

„Hea öelda“, naersin ma vastu. „Ma ei saa öösel isegi vetsu minna ilma, et nad mulle pähe ei tuleks. Sageli jään ärkvele alates 03.00 öösel, sest ei suuda enam uinuda. Kuidas ma saan nendele mitte mõelda, kui nad lihtsalt tulevad pähe?“.

„Aga mõtle õunale“, ütles Ralf. „Näed, sa istud praegu siin õunapuu all. Vali välja üks õun, vii tähelepanu sellele, hoia seda seal, ja vaata, kas ükski maksuametnik, töötaja võik klient su pähe veel mahub“.

Ma tegin nagu kästud, ja avastasin esimest korda oma 28 eluaasta vältel, et mul on tõepoolest võimalik oma mõtteid juhtida. See oli veidi nagu positiivne šokk.

„Õunatehnikast“ sai minu truu kaaslane pikkadeks järgmisteks aastateks – ükskõik, kus olin, niipea kui avastasin, et negatiivsed mõtted hakkavad ketrama, keskendusin õunale. Ja nii lihtne see oligi! Ka hiljem koolitusi tegema hakates oli see paljude osalejate jaoks samasugune positiivne üllatus, mida nad hiljem järelkohtumistel suure elevusega jagasid. Nii vähe oli vaja selleks, et ennast aidata. Aga seekord seestpoolt väljapoole, mitte nagu tavaliselt.

Järgmise asjana hakkas Ralf rääkima mingitest tšakratest. See oli esimene kord, kui sellist sõna üldse kuulsin. Ta ütles, et sul on tšakrad täiesti kinni, mistõttu end ka nii sandisti ja jõuetuna kogu aeg tunned. Kui soovid oma väge tagasi saada, pead hakkama oma tšakraid aktiveerima ja tasakaalustama.

Kuulasin teda veidi altkulmu jõllitades, sest ma ei suutnud uskuda, et nii normaalne inimene midagi nii rumalat väidab. Kas tõesti usub see 40-ndate lõpus olev üliheas vormis ja täitsa mõistlik inimene, et tema sees asuvad pöörlevad energeetilised rattad, mille pöörlemise kiirus tema seisundit ja „väge“ mõjutab. No kuulge, lubage palun naerda!

Aga naerda ma muidugi ei julgenud. Ralf rääkis nendest asjadest umbes sama tõsiselt ja konkreetselt, nagu meie rääkisime objektil klientidega vaheseinte püstitamisest. Kuulasin teda siis vaikselt edasi, ja küsisin lõpuks, et kuidas ma oma tšakrad siis ikka õigel kiirusel pöörlema saan? Mul vaja siin Investorile ju võlad ära maksta, ja kuidagi sellest jamast välja saada. Ja kui sa väidad, et minu tšakrate pöörlemise kiirus mõjutab minu väge ja võimekust sellega hakkama saamisel, siis hakkame aga pihta – paneme need kuradi rattad siis uuesti keerlema!

Kahjuks nii lihtsasti see siiski ei läinud, sest Ralfi sõnul ei ole need materiaalsed rattad, millele nagu lotorattale hoogu annad. Igal „rattal“ on väidetavalt oma värv ja heli, ja just õiget häält tehes hakkavad need imerattad vaikselt uuesti ringi käima.

Märkasin, kuidas vargsi enda ümber vaatasin veendumaks, et ühtegi tuttavat kuskil piilumas ei ole. Kui keegi mu tuttavatest (eriti veel mu äripartner, kes samal ajal objektidel meeste ja klientidega „maadles“) näeks, kuidas ma keset tegusat tööpäeva mingi tüübiga Keila jõe ääres „imeratastest“ ja nende maagilisest võimest ettevõte pankroti äärest välja tuua räägin, kutsuks ta mulle usutavasti kiirabi (eks ole varemgi inimesed ju vaimse pinge all murdunud, ja täitsa ära pööranud).

Aga kuna olin maitse suhu saanud sisemisest rahust, mida Ralf minus tekitada suutis, otsustasin talle ka sel korral võimaluse enda. Ta palus mul püsti tõusta, silmad sulgeda, tähelepanu teatud kehapiirkonda viia ja tema järel vastavaid häälitsusi tegema hakata: Ooooom, auuuuu, äääääääää, eeeeeeeee jne.

Seda ma ei tea, kas asi oli minu pöörlema hakanud võluratastes või pelgas platseebos, aga tagasi auto juurde minnes ma lausa lendlesin läbi metsa. Lihtsalt nii hea ja kerge oli olla! Mitte midagi ei olnud paari tunniga minu elus ja olukorraga ettevõttes muutunud, aga kõik paistis lootusrikas, mitte enam nii hall ja masendav.

Männikule jõudes peatusin valgusfoori ees, kus ühele poole minust suur must S-klassi Mercedes peatus. Teisele poole „parkis“ end suur ja hõbedane Toyota Land Cruiser. Pikalt analüüsimata tundsin oma paremal ja vasakul käel ära „ehitusettevõtjad“.

Ja siis see juhtus! Ma vaatasin neid, ja ma nägin seal iseennast – ebakindlat ja hirmunud Eesti meest, kes tahab ka olla Keegi. Ja selleks, et olla Keegi, tuleb vähemalt nii palju pingutada, et su firma kuu lõpus poole-miljonilise auto liisingumakse ära maksta suudaks. Kõik muu oli teisejärguline. Ja just see meid tegelikult pankroti äärele viinud oli – meie ettevõttes oli ju selliseid inimesi lausa kaks (sõber sõitis lausa BMW 730D’ga).

Just see oli hetk, mil sündis otsus maha müüa enda BMW, mis ühelt poolt oli nii hästi aidanud mul aru saada, kes ma ideaalis olla tahaksin (edukas ja enesekindel ärimees), ja teisalt aidanud ka läbi näha, kes ma tegelikult hetkel olin (võlgades ja ebakindel ärimees). Auto oli üllatusena müüdud 2 päevaga, millest ka Ralfi teavitasin, sest tavaliselt müüakse nii kalleid autosid kauem. Ralfi vastus SMS’s oli lakooniline „Õiged asjad siin Universumis juhtuvadki kiiresti“. Vaatasin tema sõnumit ja tundsin, kuidas olen väikese sammu õiges suunas edasi astunud.

Kohtusin Ralfiga regulaarselt järgmised paar aastat. Ta õpetas mind mediteerima ja 5 tiibetlast tegema. Ning kui mõnikord laisaks läksin ja praktikaid nii usinalt ei teinud (ju siis tiirlesid „imerattad“ juba natukene inertsist), tuletas Ralf talle omase otsekohesusega meelde, et ta aitab ainult neid, kes ennast ise aidata soovivad. Ja kui ma ei leia 30 minutit hommikul, lõunal (justnimelt, ta käskis mul igal lõunal sõpradega lõunale minemise asemel minna Pirita jõe äärde mantraid kuulama ja mediteerima, et ikka vibratsioon ka pärastlõunal õige oleks) ja õhtul, pole mõtet mul tema juurde tagasi minna. Kuna ma soovisin aga tema juures käia, siis ma tema soovitusi kuulekalt ka järgisin.

NB! Kuula minu intervjuud Ralfiga 2011. aastal ja uuri Ralfi kohta lähemalt www.hagal.ee

Olles vaimustunud oma vaimse maailma avastamisest, harjutustest ja kirjandusest, mida Ralf ka lugeda soovitas, ei saanud ma seda jagamata jätta ka teistega. Ja nii ma sattusingi 2007.aasta kevadel ühel suguvõsaüritusel rääkima Irmiga – oma isa nõbuga – , kes rääkis mulle salapärasest Lilleorust.

Alguses pidasin seda Lillekülaks Tallinnas Kristiines, kus ma ei olnud nagu kuulnud olevat varasemalt, et seal jalgpalli kõrval ka vaimsete praktikatega tegeletakse. „Mitte Lilleküla, vaid Lilleoru“, parandas mind Irmi. See on umbes 25 km Tartu mnt välja sõita. „Vaata nende kodulehte, sealt leiad nad üles“.

„Vau, siinsamas Tallinna külje all on paik, kus saab lisaks raamatute lugemisele kohtuda päriselt inimestega, kes mõtlevad maailmast sarnaselt nagu Ralf, ja nüüd ka mina?“, põlesin ma rõõmust. „Ma pean sinna minema“, oli mu kindel otsus sünnipäevapeo lõpuks.

Kogusin siiski kuukese julgust, et nii tähtsasse kohta minna. Siis võtsin lõpuks julguse kokku ja läksin. Toona oli Lilleoru muidugi täiesti teistsugune paik võrreldes tänasega – aasta oli siis 2007 ju! Ei olnud siis mingit koolimaja ja suurt parklat – selle asemel laius tühermaa. Oli vaid Aašrami maja, selle kõrval Aiamaja ja Elumaja. Ja väike hoov nende vahel.

Mäletan hästi, kuidas Lilleorusse viiva tee viimases suures kurvis autol hoo maha võtsin ja praktiliselt vaba hooga Lilleoru hoovile veeresin. Vaikus! Mitte ühtegi inimest ei olnud.

„Läheks välja“, mõtlesin ma. „Ära mine“, tekkis järgmine mõte, „pärast veel kohtud mõne inimesega – mida sa siis ütled? Pealegi ei sobi sa siia, sest oled tavaline inimene. Või üldsegi – kui keegi sind näeb siin, siis mida nad arvavad sinust. Arvavad, et sa oled täiesti ära pööranud!“.

Istusin siis seal hoovi peal vargselt mõned minutid ja piidlesin ümbrust. Hetk hiljem panin autole käigu sisse ja sõitsin kiirelt minema süda pekslemas. „Imelik koht ikka. Kuidagi nii rahulik ja võõralt ebamaine.“, porisesin oma mõtetes, kui Tallinna poole suuna tagasi võtsin.

Siiski ei jätnud Lilleoru minu hinge rahule. Lugesin nende kodulehte ja otsisin uut võimalust sinna minna. Aga sel korral pidi selleks päris põhjus ka autost väljumiseks olema.

Hea võimalus tekkiski selleks „Joogalaager 2007“ näol, mille Annapurna (Anne-Ly Naukas, tänane Practical Consciousness – kriya hatha jooga instruktor) korraldas. Mõeldud, tehtud – registreerisin end ära ja jäin põnevusega ootama.

Joogalaager oli tore – „võimlesime“ (toona ei osanud ma joogale ühtegi muud tähendust anda), sõime taimetoitu ja rääkisime vaimsetel teemadel (ma olin ikka rohkem kuulaja poolel muidugi). Ühelt poolt oli see minu jaoks väga põnev, teisalt tundsin end seal nagu valge vares – mu „vibratsioon“ oli esimesel päeval niivõrd suures kontrastis Lilleorus olevaga, et tundsin enda sees kogu aeg, et pean siit lahkuma. Sundisin end siiski jääma, mis muutis minu elu.

Oma elu esimese võimsa kogemuse sain järgmisel õhtul toimuvalt Ingvar Villido joogat tutvustavast loengust. See puudutas mind sügavalt, ja kuna mu vibratsioon oli ka tänu Lilleorus veedetud 2 päevale vist veidi rohkem sealse energiaga resoneeruma hakanud, lahkusin pühapäeva pärastlõunal joogalaagrist nuttes. Välja ma seda muidugi ei näidanud – ma olin ikkagi ju mees. Ja mehed ei nuta!

Aga mäletan koju jõudes päevikusse end kirjutamas „Kallis Jumal, ma käisin Sinu juures“. Just nii võimas oli see kogemus.

Joogalaagrist alates käisin Lilleorus üsna tihti. Ja vaatamata sellele tundsin end seal jätkuvalt kogu aeg „valge varesena“ – ma nagu ei sobinud sinna. Siiski võin tagantjärele öelda, et ma ei sobinud sinna tänu oma suurele Egole (identiteedile), mis jätkuvalt mu elu täielikult juhtis.

Siiski tõmbas mind ikka ja jälle sinna tagasi mingi sügavam sisemine olemus, mida teadvustasin ainult ise. Olin nii tugevas ego haardes, et ma ei julgenud/osanud rääkida oma vaimsetest otsingutest ja äratundmistest isegi lähimate sõprade ja pereliikmete juures. Ma elasin täielikult topeltelu – kõikides sotsiaalsetes olukordades olin samastunud oma identiteedi/egoga, ja üksi meditatsioonipadjal olin alistunud Jumalale.

Heaks näiteks oli 2009. aasta Ruperti poolt korraldatud Indiaanilaager, kus teise päeva õhtul Aašrami maja ees muruplatsil Rupert väikese ringtantsu oma šamaanitrummi saatel korraldas. Kõik olid rõõmsad ja hüppasid tantsima. Minu ego seda muidugi ei lubanud teha – mida teised arvavad, kui ma siin niimoodi kepslema hakkan. Parem vaatan kõrvalt!

Sisemus muidugi samal ajal karjus, et tahan ka olla nii vaba nagu nemad, tahan ka olla sama „vaimne“, nagu nemad. Aga ei, ego haare oli nii tugev, et lihtsalt vaatasin seda kõike irvitades pealt. Nagu ego puhul ikka, arvab see, et ta petab ülejäänud inimesed ära. Tegelikult see muidugi nii pole – me kõik oleme üsna alasti oma ego piiravates struktuurides.

Nii ei jäänud minu sisemine heitlemine oma egoga nähtamatuks ka Joelile, kes minu jaoks toona üheks Lilleoru „hingeks“ oli. Tuli siis Joel ootamatult minu juurde ja ütles: „Kaido, jäta see kõva mees siia seisma, aga tule ise tantsima!“.

Tema öeldu rabas mind igal oma olemuse tasandil. Ühelt poolt oli häbi, sest kas tõesti olen ma nii läbinähtav. Teisalt tekitas see viha, sest kuidas ta julgeb „Mulle“ (egoga samastunud inimesele) midagi sellist üldse öelda – mees, mida sa lubad endale.

Minu vastus temale? Jah, mökitasin midagi üle huulte, tõmbasin keha veel tugevamasse krampi ja näole veel suurema irvitava naeratuse ning passisin edasi. Hale! Samas kahju ka endast, kui tagasi mõtlen. Aga see oli minu argipäev – soov olla vaba, aga samal ajal nii tugevalt ego struktuuridest piiratud. Mu hing lihtsalt piinles selles kehas ja isiksuses.

Nagu elus sageli, puudutame kellegi elu ise seda teadmata. Kohtudes Joeliga 2022a suvel Ruperti higitelgitseremoonial jagasin talle seda lugu. Ta ei mäletanud seda. Aga minu jaoks oli see elumuutev kogemus – ma kogesin esimest korda elus, kuidas eksisteerib Ego ja eksisteerib Mina, kes ego haledusi ja tema poolt põhjustatud kannatusi pealt vaatab.

Aastaks 2008 olin juba nii kõva „vaimleja“, et jõudsin järeldusele, et on aeg teisi õpetama hakata. Päris nii see tegelikult ei olnud – olin lihtsalt komistanud „Saladuse“ raamatu otsa, mille baasil hakkasin oma mõtteid ja kogemusi jagama enesearengublogis www.suurimsaladus.ee (tulevane www.sisekosmos.ee). Eesmärk oli mul muidugi üllas – aidata kõikidel Eesti inimestel „saladuse“ abil kogu õnneks vajalik oma ellu tõmmata.

Just nii! Olin enda jaoks avastanud „külgetõmbeseaduse“, ja see paistis liiga hea, et tõsi olla: „Kas tõesti võin oma elu uuesti korda teha ainult positiivse mõtlemise kaudu?“. Aga just seda „Saladus“ ja sellele sarnased raamatud väitsid – mõtle, ja sinu maailm muutub just selle suunas. Ja nii ma siis mõtlesin, visualiseerisin, ja jagasin seda kõike ka ülejäänud veel „valgustumata“ eestlastega Saladuseblogis.

Ma julgen öelda, et ma lugesin toona läbi mitte ainult kõik eesti keeles ilmunud selle valdkonna raamatud, vaid ka tellisin neid muudkui juurde Amazonist. Minu eesmärk oli saada ikkagi absoluutseks külgetõmbeseaduse eksperdiks Eestis.

Ja muidugi mitte ainult eksperdiks, vaid ka kõik vajalik endale külge tõmmata. Ja kui ma praegu vaatan toonaseid märkmeid, siis „kõige“ all pidasin silmas selliseid pisiasju nagu Toyota Land Cruiser ja Audi RS6, villa Hispaanias ja Maldiividel, 2 seisu jetti ja istuvat jetti, Harley Davidsoni mootorratas, merekaater, millega kannatab siit otse ka Vahemerele sõita. Ja siia juurde kuulusid muidugi selline pudi-padi nagu 500 m2 jaapani-stiilis maja Eestis jne. Pisiasjad, nagu ma ütlesin!

Üheks veidi häirivaks nüansiks nendes raamatutes oli muidugi see, et enne saamist tuleb ka Universumile tagasi anda. See oli veidi häiriv, sest pärast pankrotti polnud nagu endalegi midagi väga pihku jäänud – ega ma muidu seda külgetõmbeseadust nii põhjalikult tudeerinud oleks. Aga sealne soovitus siis oli, et kui tahad ikka selle maagilise seaduse päriselt enda kasuks tööle saada, pead anda 10% oma aastasest sissetulekust Universumile tagasi, et Universum selle uuesti sulle siis 10x võimendusega tooks.

„Hmm, 10% pole ühelt poolt palju“, mõtlesin ma. „Samas aga jäävad igal ettevõtjal pankroti protsessist veidi näpud rasvaseks“, jätkasin ma, mistõttu suutsin oma eelmise aasta kogu sissetulekuks arvutada koguni 100 000 krooni. Tuleb tunnistada, et 10 000 krooni sellest ära anda tundus ikka tohutu eneseületus. Ja pealegi veel, kellele see anda? Raamatud ütlesid, et sa pead andma selle tagasi Universumile või mõnele vaimsele organisatsioonile.

Jah, selleks oli ja saigi olla ainult Lilleoru. Võtsingi siis ette Lilleoru kodulehe, otsisin sealt annetuste lehel ning kandsin kellelegi sõna lausumata sinna 10 000 krooni annetusena. Ei julgenud öelda ei sõpradele ega ka naisele. Lihtsalt uskusin, sest raamatutes oli ju nii kirjas.

Ja ju nendel oli siis õigus, sest umbes 10a hiljem olin oma elu täielikult järje peale saanud. Jah, kõiki seda eespool kirjeldatud pudi-padi (villa Maldiividel jm) polnud, aga aastaks 2018 oli ka huvi nende saamise vastu kadunud. Selle asemel oli arenenud välja korraliku sissetulekut pakkuv koolitusäri, ja olemas olid ka unistuste auto ning olin ehitamas ilma laenuta oma unistuste maja. Tip-top investeering sai toona Universumisse tehtud ikka järelikult.

Kes meist ei tahaks siis oma elu just selliseks kujundada, nagu me soovime? Eks seepärast ka Saladuseblogi juba mõne nädalaga väga tuntuks sai. Jutt käis tuhandetest, mitte sadadest inimestest. Me kõik tahtsime ju õnnelikud olla!

Mina muudkui kirjutasin, ja inimesed muudkui lugesid. Ja küsisid ka juurde. See andis mulle võimaluse tark ja vaimne olla. Lausa nii „vaimne“ ja tähtis ning tuntud, et inimesed hakkasid Rimis mind ära tundma ja tulid mind tänama, kuidas ma olla nende elu muutnud.

Ja see tunne mulle meeldis! Mäletad, ma olin ju see suure alaväärsuskompleksiga mees, kes ainult mõned aastad varem ehitusärisse läks, et endale BMW osta, et lõpuks keegi ütleks, et sa oled tähtis. Ja nüüd lähed Rimisse jäätist ostma, ning inimesed tulevad sulle juurde ja ütlevad, et sa oled tähtis. „No kurja, see Saladuse värk töötab ikka täiega!“, mõtlesin uhke näoga kassasse minnes.

Umbes aasta pärast Saladuseblogiga alustamist, 2009a, muutsin blogi nime ära, milleks sai www.sisekosmos.ee. Mul oli ju nii palju anda, eks ole? Ma olin ju juba 2 aastat vaimseid raamatuid lugenud ja mediteerinud. Järelikult on mul palju pakkuda, sest ma ise tundsin end olevat juba punktis, kus iga hetk hakkan ära valgustuma. Mäletan end mõnikord isegi endale ütlemas, et läheks see aeg juba kiiremini, sest 2 aastane vaimne kogemus ei ole lugejate jaoks piisavalt usaldusväärne.

Ja aeg läkski! Ja nii kasvas üha ka minu vaimne ego, mis oli salakavalalt asendanud materiaalse ego. Kui 3 aastat varem sõitsin BMW’ga ja käisin ringi Tommy Hilfigeri riietega, et inimesed ütleksid, et ma olen Keegi, siis nüüd sõitsin vana Volvoga ja käisin ringi joogariietega, et inimesed ütleksid, et ma olen Keegi. „Ahh, vahet pole, mille peale nad seda ütlevad – põhiline, et ma olen jälle Keegi“, mõtlesin vaikushetkedel, kui sisemine Olemus tasapisi neid teemasid mulle nähtavale tõi.

Siiski hakkasin üha sagedamini leidma end mõttelt: „Ego on ego!“. Aastaks 2010 hakkasin ma üha enam tundma, et ma elan jälle vales. Kuidas sellest aga välja pääseda. Varasem ego-väljendus oli olnud palju lihtsam, sest kerge oli olla „kõva mees“: pane ilusti riidesse, sõida ilusa autoga ja räägi võimalikult vähe. Siis kõik kardavad ja austavad sind.

Palju keerulisem oli aga välja mõelda, kuidas käitub vaimne inimene? Kuna Sisekosmose blogis käis iga päev lugemas 500+ inimest ja selle uudiskirja tellijate arv oli kasvanud üle 5000, pidin nende inimeste jaoks olema ju „vaimne“. Kuidas aga olla vaimne? Kuidas käitub vaimne inimene – kuidas ta räägib (hästi soojalt, eks?), mida ta sööb (ainult taimetoitu, eks), kas ta tohib mõnikord vihastada või peab olema kogu aeg õnnelik (ainult õnnelik, eks?).

Kõik sellised küsimused hakkasid mind ahistama. Ma oskasin hästi nendel teemadel kirjutada, ja kirjutasin oma vaimsetest ideaalidest, aga minu lugejad projitseerisid need minu kui isiku peale. Ja ma ei osanud nende projektsioonide eest pääseda – kui ma kirjutan nii, järelikult pean ma ka elama nii.

Aga tegelikkuses ei olnud ma kaugeltki nii vaimne – ma ka ise alles otsisin. Ma kirjutasin teemadel, mida olin avastanud, mida uurisin ja millesse olin hakanud uskuma, mitte iseendast. Ma olin oma arengus paljuski samas punktis, kui ma Ralfiga esimest korda 2006.aasta suvel Džingli hotellis kohtusin. Aga kõik need lugejad lootsid minu peale, et mina olen vaimselt nii arenenud, ja aitan ka nendel oma elu probleemid lahendada.

Nii ma siis sellises vaimses vales elasin. Inimesed ei kirjutanud enam mulle ainult tunnustusega heade artiklite eest, vaid nad hakkasid päriselt nõu küsima, kuidas vältida lahkuminekuid, kuidas jõuda valgustatuseni ja kuidas hakkama saada oma lähedase surmaga – öelgu nüüd mina Sisekosmose-kaido, kas ta on seal teispoolsuses elus? See kõik tundus nii vale!

Ma hakkasin seda kõike nimetada „vaimseks populismiks“ – nähtuseks, kus inimesed kirjutavad vaimsetel teemadel, mida nad ise veel isiklikult ei koge. Ja tunnistasin endale, et kogu Sisekosmos on üks hunnik vaimset populismi.

Kuidas seda aga öelda oma lugejatele, kellest mõnedest olid saanud minu andunud fännid? Nad uskusid minusse! Uskusid lausa nii palju, et olin hakanud enda peas end võrdlema ja konkureerima nii Eckhart Tolle kui ka Ingvar Villidoga. Ma täiesti siiralt mõtlesin, et ma avastan ühel päeval veel vägevama asja kui Eckhart Tolle „kohaloleku jõud“ (Tolle raamat) või Ingvari õpetused Kriya joogast.

Esmane lahendus saabus mu ellu 2010 aasta varakevadel budismi näol. Kohtasin pooljuhuslikult Andrus Kahni (tänase nimega Ṭhitañāṇo bhikkhu), kellele olin ühe tuttavaga külla läinud, sest Andrus plaanis kogu oma koolitusäri maha müüa ja Taisse mungaks minna. Ma ei uskunud seda, kui ma Andrusega kohtusin, sest arvasin, et ta on samasugune segaduses olev „vaimleja“ nagu ma ise, aga tal oli 100% tõsi taga – ta on ka täna pühendunud buda munk (loe lähemalt siit).

Kuna Sisekosmos mulle toona piisavalt palju elatist ei teeninud, olin mõtisklemas selle üle, kuidas oma enesearengukoolitustega ettevõtetesse jõuda. Ja kuulsin siis, et keegi Andrus on valmis oma toimiva koolitusfirma koos saba ja sarvedega maha müüma.

Summa, mida Andrus küsis, käis ilmselgelt mul üle jõu, küll aga mitte õpetus, millest Andrus põlevate silmadega oma Tallinna Vanalinna uhkes korteris rääkis. Selleks oli budistlik õpetus Dhamma – väidetavalt algupärane Buddha õpetus oma õpilastele, mis pidi aitama inimesel pääseda maistest kannatustest ja jõudma nirvaanasse. See kõnetas!

Andrus kinkis mulle oma lemmikraamatu „What The Buddha Taught“, millest sai minu teejuht järgmiseks paariks aastaks. Lugesin seda raamatut, ja minus toimus sügav äratundmine, et just Buddha isikuna ja dhamma õpetusena on need, mis aitavad jõuda vabanemise ja tegeliku õnneni (nirvana), mitte aga külgetõmbeseadus, mis meile tegelikult ellu probleeme ainult juurde „tõmbab“.

Tellisin Amazonist aina budistlikke raamatuid juurde, ja sõitsin lausa Sri Lankale Nilambe üksildasse meditatsioonikeskusesse meditatsiooni õppima, mida Andrus oli ka oma varasemast kogemusest soovitanud. Kirjutasin toona nendest kogemustest ka paar artiklit – see ja see.

Mis mind Buddha õpetuse juures kõige enam toona kõnetas, oli tema käsitlus inimeksistentsist, mille kohaselt koosneb inimene 5 „osast“ (5 aggregates), mille omavahelise kombineerumise tulemusena tekib „mina“-tunnetus. Ja, et maailmas eksisteerib 3 printsiipi, mille mitte-teadvustamine on inimkannatuste allikaks.

Inimkogemuse 5 osa:

1. Füüsiline vorm ehk kõik materiaalne (form)
2. Tundmused (sensations)
3. Tajud
4. Mõtted, mentaalsus
5. Teadvus

Inimeksistentsi 3 alustõde:

1. Anatta (non self) – igikestvat ja reinkarneeruvat „mina“ ei eksisteeri, vaid reinkarneerub ainult „iha“;
2. Anicca (impermanence) – kõik on maailmas ebapüsiv ja muutumises;
3. Dukkha (suffering) – elu on rahulolematus (sageli tõlgitud ka „kannatuseks“).

Miks need Buddha avastused ja väited mind nii kõnetasid? Usutavasti kahel põhjusel.

Esiteks oli mul olnud 2006. aasta suvel võimas vaimne kogemus, kui Ralf mulle esimeste raamatusoovituste hulgas ka „The Upanishads“ teost ehk veedade tarkusi lugeda soovitas. Mäletan veel täiesti selgelt momenti, kui lugesin väidet, et meie tegelikuks Olemuseks on „puhas teadvus“. Ma polnud mitte kunagi varem midagi sellist kuulnud, ja minu isiklik vaimne areng oli alles toimunud mõned nädalad, aga see väide raputas mind jalatallast pealaeni – ma teadsin kohe intuitiivselt, et see on Tõde. Ma pean sellele väitele vaid isikliku kinnituse leidma.

Teiseks, usutavasti olid 2010.aastaks hakanud igahommikused ja -õhtused 30 minutilised meditatsioonid vilja kandma. Olin hakanud meditatsioonides toimunud vaatluste tulemusena aru saama, et minu isiksuse ja tavapärase inimkogemuse juures on midagi väga mäda, sest ma „ei leia iseennast kuidagi üles“.

Ja just see oli see, mida ka Dhammas Buddha väitis: ühte ja konkreetset „mina“ ei eksisteeri, vaid eksisteerib eespool mainitud viie nähtuse pidev omavaheline interaktsioon, mille tulemusena tekib Mina-kogemus.

Ka kuna ühest püsivat Mina ei ole olemas (Anatta), ja ka kõik muu on meie maailmas Ebapüsiv (Anicca), ongi selle „rumaluse“ (mitte teadmise) (ignorance) tulemuseks pidev segadus ja rahulolematus ning kannatused (Dukkha). Ja just see oli see, mida ma päevast-päeva kogu aeg kogesin – rahulolematust ja kannatusi.

Ühelt poolt oli see kõik väga selge ja kõnekas, aga teiselt poolt tekitas see palju segadust. Kelle poole pöörduda? Buddha oli juba ära surnud, ja järgmist ma veel kohanud ei olnud (muide, mõnda aega lausa uskusin, et mina ise olengi uus Buddha).

Üsna heades suhetes Jumalaga paistis olevat aga Ingvar. Kuigi ma ei külastanud Lilleoru enam 2010. aastal nii tihti, oli mul tugev emotsionaalne side Lilleoru ja Ingvariga säilinud.

Kirjutasingi siis Ingvarile, kas võin tulla Lilleorusse temaga rääkima – mul väike segadus nende „asjadega“. Ingvar vastas talle omase rahuga, et tule – leiad mind mu maja ehitusplatsilt.

Läksingi siis paar nädalat hiljem ehitusplatsile, kus Ingvariga rääkida sain. Selgitasin talle kiirelt oma suuri vaimseid läbimurdeid, ja jõudsin jutuga küsimuseni, et „Kuule, mis sina arvad, kas Mina on olemas või mitte? Buda ütleb, et ei ole, aga samas ei saa temalt ka enam küsida, mida ta ikka selle all mõtles. Seega olidki sina järgmine, kelle poole pöörduda“.

Ingvar kopsis haamrit edasi ja küsis: „Aga mida sa koged – kas sa oled olemas või mitte?“. Sellist curve balli (vindiga saabuvat „küsimust“) ma muidugi ei oodanud, mistõttu vastasin kokutades, et no mina ikka olen olemas, aga Buda ütles oma õpetuses, et tegelikult Mind ikka ei olemas – see on lihtsalt illusioon“.

Siis see mind veidi häiris, aga selle vastuse peale ei öelnud Ingvar enam midagi – lihtsalt vaatas. Ja sellest piisas, et aru saada, kui lollilt see kõlas. Küsisin igaks juhuks siis veelkord üle, et kas Buda nagu veidi eksis siin, mille peale Ingvar ütles, et selles mõttes küll. „Sa oled olemas, leia see üles ja püsi seal. Siis loksub ka kõik muu paika“.

Noogutasin pead, tänasin Ingvarit ja suundusin auto juurde. Midagi ei osanud selle peale öelda. „Eks püüan oma Olemise siis üles leida. Ja parem tee seda kiiresti, sest suht sant on olla sageli. Aga Buda lubas ju nirvaanat!“.

Ainukeseks „nirvaanaks“ oli toona minu regulaarne kohtumine veel ühe olulise Õpetajaga – Polinaga. Tegelikult olin Polinaga tutvunud juba 2007. aasta suvel, kui Ralfiga kohtumised harvemaks hakkasid jääma.

Polina oli/on Dagestanist pärit massöör, kes oma intuitiivse võimekusega paljudele telest tuntud selgeltnägijatele silmad ette teeb. Aga Polina ei soovinud olla Õpetaja, ega tikkunud esiplaanile. Talle meeldib privaatsus, milles ta sügava armastuse ja hoolega oma õpilasi ootab, et nendega siis oma sügavaid teadmisi elu vaimsest poolest jagada.

Käisin toona Polina juures igal nädalal, sest just vestlustest temaga ammutasin ma elujõudu, mida vaimsed praktikad alati mulle piisavalt ei pakkunud. Ja kõige rohkem meeldis mulle alati muidugi see, kuidas Polina kaardid alati mulle väga ilusat tulevikku ennustasid. Sel ajal vajasin ma seda jõudu, ja tegelikult ta vist ei eksinudki.

NB! Vaata minu intervjuud Polinaga siin ja siin.

Ingvari juurest naastes algasid siis iseenda „Olemasolemise“ otsingud. Ma tean, kui absurdselt see ühele tavainimesele võib kõlada, aga ühele usinale „vaimlejale“ on iseenda üles leidmine tema otsingute Püha Graal.

Oluliseks murdepunktiks oli ühe hea vaimlejast sõbra saadetud Mooji video „Forget About Enlightenment“ ehk „Unusta valgustumine ära“. Ma polnud Moojist midagi kuulnud, mistõttu klõpsasin video lahti, aga kuulates seda 10 sekundid, panin uuesti kinni. „Mismõttes unusta valgustumine ära? Ma olen aastaid selle nimel tööd teinud, ja peaaegu kohalegi jõudnud. Ainult Iseennast pidin veel üles leidma, nagu Ingvar oli soovitanud. Ei, ma küll ei kavatse valgustumist ära unustada“, arutlesin endamisi ja otsisin edasi.

Oli 2011. aasta maikuu, kui sain teada, mis asi on Olemine. Ma vaatasin pooljuhuslikult aknast välja ja nägin lendamas kajakat. Jah, täitsa tavalist kajakat. Aga ma nägin teda väga ebaharilikul viisil, sest ma „nägin“, et temas on Olemine. Ehmatasin korraks sellest kogemusest, mistõttu viisin oma tähelepanu tänaval kõndivale naisele. Vau, ka temas on see olemas – Olemine. „Mis värk on?“, mõtlesin omaette.

Ükskõik, mida ma vaatasin – oli see elus või elutu vorm minu ümber – selles kõiges oli Olemine. Ma ei osanud sellele mingit muud nime anda, ja nimetasin selle „vaikivaks aspektiks“.

Ja siis läks asi veel kummalisemaks. Mu teadvus hakkas laienema, ja päris niimoodi, et ei mahtunud enam pähe ära. See avardus ja avardus, ning muutus lausa ebamugavaks. Mäletan, et ühel hetkel pugesin ära voodisse ja panin pea kahe padja vahele, sest hirmus oli – kõik tundus olevat minu sees, mitte mina siin maailma sees. Jäin selle tundega magama.

Kui paar tundi hiljem ärkasin, oli kõik taas endine – mina olin jälle maailmas, mitte maailm minus. „Mis kuradi värk see veel oli?“, mõtlesin endamisi voodiserval istudes. Kust vastuseid leida? Jah, sa tead juba … eks ikka Ingvarilt.

Õnneks oli laupäev, ja tol ajal toimusid Lilleorus igal reedel ja laupäeval avalikud praktikad. Hüppasin autorooli ja sõitsin Lilleorusse. Sel korral istusin aga erinevalt varasematest kordades Aašrami maja ülemisel korrusel tahapoole, sinna päris trepikäsipuu ette. Kuidagi imelik oli ikka veel olla – alles mõni tund tagasi olid ju kõik need majad ja inimesed olnud minu sees. Ja nüüd ma siin siis istun nendega kõrvuti.

Loeng oli põnev, aga kui loeng lõppema hakkas, ütles Ingvar midagi väga kõnekat. Ma ei olnud midagi küsinud ega kommenteerinud, ega polnud ka varasem jutt järgneva tema märkusega kuidagi seotud olnud. Ta ütles ootamatult: „Mõnikord Jumal annab meile kogemusi, et me teaksime, kuhu suunas me liikumas oleme. Üldjuhul on need hetkelised, aga siiski piisavalt võimsad, et need ei ununeks“.

Ma tundsin end täiesti alasti, sest ta vastas mu küsimuse ära enne, kui seda esitada üldse jõudsin. „Ütlesin mõttes aitäh“, ja sõitsin vaikides koju tagasi.

NB! Vaata siin ka minu intervjuud Ingvariga täpselt samas ruumis, mille tegin umbes 1 kuu enne seda juhtumit: https://youtu.be/N6H32H92dyM (ei ole vaja väga tähelepanelik olla, et minu ebakindlat Ego märgata, mis iga mõne sekundi järel „naeratava maski“ ette manab).

Tagasiteel mõtisklesin omaette toimunu üle. Buda oli surnud, temalt midagi küsida ei saanud. Samas rääkis oma raamatutes ka pidevalt valgustumisest, mille nimel pidi kogu aeg tööd tegema.

Ingvar ja Mooju on mõlemad elus, ja üks nendest ütleb, et Buda veidi eksis, ja teine ütleb üldse, et unusta see valgustumine ära. Ja siis täiesti ootamatult ilma igasuguse pingutuseta valgustuda hakkab mu teadvus avarduma, mille kohta Ingvar ütleb müstilisel viisil, et see ongi See. Tundub, et Moojil oli õigus – unusta see valgustumine üldse ära.

Nii saabus minu elu Advaita Vedanta – mitte-dualistlik õpetus, mille aluseks on Iseenda kui teadvuse/Olemise avastamine ja sellesse kinnistumine, misjärel avastad, et maailm on sinu sees, mitte pole sina maailmas. Kuna just see oli olnud see, mida olin isiklikult nii võimsalt kogenud, kandis see õpetus minu vaimseid otsinguid järgmised 10 aastat.

Mooji on advaita meister – tavaline kunstnikust jamaikalane, kelle aitas valgustumiseni viia tema õpetaja Papaji, kelle otsene õpetaja oli kuulus meister Ramana Maharshi. Nende kolme õpetuse ja raamatute kõrval leidsin oma suureks teejuhiks olevat ka Nisargadatta Maharaj, kes oli samuti täiesti tavalise inimesena jõudnud täieliku ärkamiseni (tema Guru soovitas tal umbes 30 aastasena märgata, kuidas sa oled Olemas, ja sellesse kinnistuda – see viis Nisargadatta ärkamiseni järgmise 4 aastaga).

Nendest inimestest said minu suured vaimsed teejuhid ja suunanäitajad, eriti Mooji ja Nisargadatta, sest ma suutsin nendega päriselt samastuda. Kui nemad suutsid oma Õpetajate näpunäidetel murda igapäevaelust välja täieliku ärkamiseni, suudan seda ka mina.

Loomulikult ei läinud kõik nii libedalt nagu nendel paistis see olnud olevat. Me kõik ju teame, et me oleme olemas, eks? Kui keegi sinult küsib, kas sa oled olemas, pead teda ju lolliks. Muidugi oled sa olemas. Samas ei tunne me end olevat ärganu, valgustatu ja kannatustest vabanenuna, eks? Kuskil peab siin olema konks. Aga kus?

Järgmisel aastatel kadus mul huvi absoluutselt igasuguse muu vaimse kirjanduse ja õpetuste vastu, sest nagu Advaita-meistrid ütlevad, on see „shortcut to liberation“ ehk kiiretee vabanemiseni. Järelikult pole mul mõtet millegi muuga üldse aega raisata, vaid püsida kiirteel. Sellest tulenevalt kuulasin järgmistel aastatel sadade tundide kaupa Mooji videoid, kirjutasin talle satsangidele ja ootasin oma vabanemist.

Kuigi nendel aastatel ei kadunud kontakt Lilleoruga täielikult, olin siiski mõttes asetanud sealse õpetuse Moojist/advaitast tahapoole (nemad pakkusid ikkagi ju kiirteed!). Südames samas tõmbas mind jätkuvalt alatasa ka Lilleorusse, kuhu üldjuhul siiski vaid korra aastas mõnele suvesündmusele jõudsin.

Aastal 2014 käisin näiteks läbi ka TMK I-III kursused (nüüd Practical Consciousness I-III), sest väga paljud inimesed olid väidetavalt sellest kasu saanud. Kahjuks mina aga neid tehnikaid tööle ei saanud. Ja kuna ma teadsin juba Budistlikust õpetusest väga hästi oma füüsilist, mentaalset ja emotsionaalset tasandit, millele lisandus advaita kaudu väga selge Teadvuse teadvustamine, ei olnudki justkui TMK’s minu jaoks mitte midagi uut. Ja kuna tehnikad mul reaalselt tööle ei hakanud, pidasin seda ka lihtsalt „kõikide varasemate vaimsete õpetuste“ modifikatsiooniks, milles ei ole midagi päris uut ja väärtuslikku. Oi kuidas ma eksisin!

Tundub, et selleks ajaks  – aastaks 2013 – oli hakanud lõpuks tööle ka külgetõmbeseadus, mida kõvasti aastatel 2008-2010 „praktiseerinud“ olin. Nimelt olid hakanud üha enam ettevõtteid mind kutsuma tegema motivatsioonikoolituse nende meeskondadele. Alguse sai see tegelikult juba 2010-2011 aastatel, kus mõni töötaja või juht Sisekosmose blogisse sattus, ja sealsed teemakäsitlused enda jaoks põnevad leidis olevat. Ja kuna see inspireeris neid, arvas ta seda inspireeriva olevat ka nende kolleegidele.

Just niimoodi sai minust juhtide ja meeskondade koolitaja. Kuna Sisekosmos tundus ettevõtetele liialt „uhuu“, tegin selle kõrvale www.motivaator.ee ja põhimõtteliselt muutsin lihtsalt Sisekosmose avalike koolituste pealkirjad ära. Nii sündiski Motivaatori esimene populaarne koolitus „Enesemotiveerimise kunst“, mis oli põhimõtteliselt Sisekosmose aegne enesearengukoolitus, kus tutvustasin budistlikke ja mindfulnessi põhitõdesid kaasaegsele inimesele.

See oli kihvt aeg – tore oli rääkida inimestega, kellel puudus igasugune kokkupuude ja huvi vaimse maailmaga, sisemaailmast ja selle toimimise mehhanismidest. Tegime lihtsamaid harjutusi, joonistasin tahvlile budismil põhinevaid erinevaid kogemustasandeid (keha, emotsioonid, mõtted ja teadvustamine), ja mõnedel juhtudel rääkisime isegi inimkannatustest ja sellest vabanemisest.

Väga põnevad olid momendid, kui grupis sattus olema mõni Lilleoru inimene. See on lihtsalt fenomenaalne, kuidas sa tunned inimese pilgust ära, kui ta päriselt aru saab, millest jutt käis. Kuna olin ise toona veidi Lilleoru õpetusest kaugenenud, palusin sageli nendel inimestel oma baasjuttu täiendada Lilleorust pärinevate õpetustega, ning kiitsime siis üheskoos Lilleoru õpetust ja raamatuid.

Ning just see oli ka aeg, millega see artiklite sari algas. Kuigi olin ühelt poolt Lilleorust veidi kaugenenud, hoidsin sellega alati südames sidet, mis väljendus vähemalt korra aastas suvel Lilleoru külastamises. Ja hea turvaline põhjus tulla oli TMK kokkutulek, sest kuigi edutult, olin siiski TMK I-III läbi teinud.

Kuna ma tehnikaid ise tööle ei saanud, paistiski Aigi õhinal jutt sellest, kuidas ta peaaegu kõik oma emotsioonid ära on vabastanud, täieliku umbluuna. „Ma käisin kursusel, kuulasin ära, tegin harjutused kaasa ja proovisin paar korda ka pärast seda „Mine ära!“ oma emotsioonidele öelda. No aga ei tööta ju!“, mõtlesin endamisi, kui Aigit eespool viidatud Ingvari videost tuttava naeratava ego maskiga piidlesin.

Aga ma olen ju viisakas inimene. Ja Aigi on väga meeldiv inimene, ta meeldis mulle siis ja meeldib ka nüüd. Ta on minu arust üldsegi üks nendest inimestest, kelle kohta juba esimesel kohtumisel tekib tunne „likable person“ – meeldiv inimene!

Ja meeldivale inimesele andestad ka ju tema nõrkused. Nii andestasin ka Aigile tema lihtsameelsuse, et ta päriselt arvas, et vabastas mingid emotsioonid ära. „See ei ole võimalik, sest emotsioonid on meie ajukeemia muutumise tulemus, ja nendest niimoodi vabaneda ei ole võimalik.“, mõtlesin endamisi ja püüdsin viisakalt esmalt teemat muuta, ja seejärel üldse minema hiilida.

„Mine Ingvari juurde tagasi. Ta on ühe jalaga siin, teisega teises maailmas. Tema aitab su läbi“

Just see oli korraldus, mille sain ühel 2021. aasta märtsis šamaanirännakul sügavas psühhedeelilises transis olles. Ma polnud aktiivselt aastaid Lilleorus käinud, kuid põgusalt siiski Lilleoru õpetustel silma peal hoidnud.

Seda suurem oli mu üllatus, kui sellise konkreetse korralduse šamaanirännakul sain: „Mine Ingvari juurde tagasi. Ta on ühe jalaga siin, teisega teises maailmas. Tema aitab su läbi“.

Ja ma mitte ainult ei kuulnud seda korraldust, vaid nägin ka visuaalselt, kuidas Ingvar seisis ühe jalaga „ühes“, teisega „teises“ maailmas. Ja kuna ma olin üritanud eelmised 10 aastat advaita abil „teise“ maailma pääseda, aga polnud siiski püsivalt teadvusega samastuda suutnud, ei lasknud ma endale teist korda seda öelda.

Peale rännaku lõppu läksin arvutisse ja registreerisin end TMK I kursusele ära. Minu otsus oli selge. Advaita mind vabanemiseni ei viinud, kuigi olin selleks VÄGA palju sisemist tööd teinud. Nüüd ütles see müstiline hääl, et Ingvar aitab sind „läbi“. Järelikult on ta valmis mind ka toetama. Ma ei lõpeta sel korral enne, kui TMK enda jaoks päriselt tööle saan.

Kuigi ma olin aastaks 2021 oma elu materiaalses mõttes väga heasse punkti saanud („saladuse“ värk ikka, eks!), olin ma sisemiselt väga rahulolematu ja õnnetu. Ma kannatasin väga palju. See kõik tekitas segadust, sest objektiivseid põhjuseid selleks oli justkui vähe.

Aga niimoodi elu meid õpetabki – kuni me kannatame, seni otsime. Ja kui leiame lõpuks õige õpetuse, kannatused lõppevad. Seda oli Buda lubanud oma õpilastele juba 2500 aastat tagasi ja ka mulle 2010. aastal, aga kahjuks tema õpetusi järgides ma ennast kannatustest vabastada ei osanud.

Siis olin 10 aastat järginud Moojit, kes oli tänapäeva moodne Buda. Ka tema näpunäidete abil ei jõudnud ma kannatuste lõppemiseni. Kas nüüd oli siis kord jälle Ingvari ja practical consciousness’i käes?

Kuigi ma olin enese sisemaailma jälgimise ja meditatsioonidega kokku puutunud juba 15 aastat, ja olin budistlike ning advaita õpetuste baasil saadud kogemuste abil ka vastavaid enesearengu koolitusi teinud enam kui 10 aastat, tundsin TMK I-II kursust taasläbides nagu laps kommipoes.

Muidugi ma teadsin ka varem, et mul füüsiline, emotsionaalne ja mentaalne keha, millele lisanduvad veel monistlikud teadvus ja tegelik Mina, püüdsin siiski sel korral päriselt kuulata (ja ka mõista), mida Ingvar ikka nende nähtuste kohta ütles. Ma kuulasin seda kõike sellise huviga, nagu ma esimest korda 15 aastat tagasi tegin, kui mõne uue põneva vaimse raamatu leidsin. Ma püüdsin päriselt aru saada, miks need tehnikad ikka 2014. aastal tööle ei hakanud? Asi pidi olemas minus – ma tegin midagi valesti. Ja mul oli kindel plaan välja selgitada, mis see oli, ja kuidas ma saan seda korrigeerida.

Selleks tundsin ka Ingvarilt väga palju tuge. Kuna tundsime isiklikult üksteist juba aastast 2007, julgesin talle ka otse kirjutada ja oma küsimused ära küsida. Ja tuleb tunnistada, et küsimusi oli mul palju … millele Ingvar ka vankumatu kannatlikkusega vastas. Ning sellest oli kasu – esimesed reaalsed kogemused hakkasid tulema umbes 2 nädalat pärast I-III kursuse taasläbimist.

Kogemused olid nii võimsad ja uskumatud, et ühelt poolt need rõõmustasid mind väga (sest lõpuks ometi oli mul „vaimne“ tööriist, mis päriselt töötas, ja seda iga kord, kui ma seda kasutasin), aga teiselt poolt need ka kummastasid mind – kuidas see ikkagi võimalik on ja miks küll kõik inimesed seda ei kasuta?

Peale umbes 1 kuud praktiseerimist olin sellest kõigest nii vaimustunud, et kirjutasin ka Ingvarile, et „need tehnikad on teisest maailmast“. Aga samas kuidas teisiti olekski see saanud olla – rännakul ju seda just öeldigi, et Ingvar aitab su „läbi“, sest ta on ühe jalaga ühes, teisega teises maailmas.

Kirjutasin Ingvarile messengeri 4. septembril 2021 kl 11:26:

Mis mind selles siis nii vaimustusse ajas pärast 15 aastat erinevate vaimsete meetodite uurimist? Kõige olulisem (nii minu jaoks personaalselt kui ka üldises mõttes) erinevus Practical Consciousness’i ja kõikide teiste tehnikate vahel on selle praktilisus. Ma sain aru, et ma olin kõik need 15 aastat tegelenud oma sisemaailma (emotsioonide ja mõtete) – vaibutamisega.

Näiteks, kui sul sant olla, siis püüad aru saada, mis mõtted seda tekitavad, püüad asendada neid positiivsemate mõtetega jne. Sama ka enesetundega – kui tunned end sandisti või kipud mingites olukordades reageerima viisidel, mis sulle ei meeldi, püüad erinevate viiside abil oma seisundit muuta (parandada) – teed hingamise harjutusi, lähed loodusesse, mediteerid (hoiad näiteks tähelepanu hingamisel), karjud end tühjaks jne.

Kõik need meetodid tegelikult ju töötavad – su seisund võibki muutuda. Aga juurpõhjus pole kadunud, mistõttu võid juba hetk, tund või päev hiljem end täpselt samamoodi tunda. Ning kogu trall hakkab uuesti pihta – hinga, mediteeri, karju jne. Ehk siis jah, me suudame viia enda sisemaailma tasakaalu mõneks ajaks selliste tehnikate abil, aga esiteks võib see olla suur (mentaalne) pingutus, ja teiseks läheb see tasakaaluseisund taas üsna kiiresti mööda.

Practical Consciousness tegeleb samuti sisemise tasakaalu loomisega, aga teeb seda põhimõtteliselt teist moodi. See mitte ei vaibuta sinu emotsionaalseid või mentaalseid protsesse ajutiselt, vaid päriselt vabastad teatud protsessid/nähtused, mille loomulikuks tagajärjeks on loomulik tasakaaluseisund.

„Mida ma selle all ikka mõtlen?“, võib küsida iga minusugune „vaimleja“, kes pole Practical Consciousness’iga isiklikku kogemust saanud, aga on ka ise uurinud, ja on ka „kasutamas“ kõikvõimalikke vaimseid meetodeid ja tehnoloogiaid.

Näitena võib tuua sellise olukorra:

Oletame, et su laps on jätnud sinu kodustöötamise toas lauale õunasüdamiku, mis juba natukene hallitab ja tekitab halba lõhna. Sul ei ole siin toas hea olla ja töötada, sest see õunasüdamik häirib sind – sa ei saa keskenduda, sa ei saa koosolekul arvuti kaamerat lahti teha, sest kõik teised näeksid seda õunasüdamikku jne. Samas aga töötama sa pead, ja just selles toas.

Kuidas sa selle olukorra lahendaksid? Loomulikult ütled sa nüüd, et ma viiks selle õunasüdamiku toast välja või tõstaksin selle vähemalt laua pealt maha. Aga kujuta nüüd ette olukorda, kui sulle on lapsest saati öeldud, et see pole võimalik. Sa saad seda küll ignoreerida, saad hingata suu kaudu ja hoida oma arvuti lihtsalt sellise nurga all, et keegi teine seda ei näeks – aga välja eemaldada seda pole võimalik. Ning kuna sa ju usud autoriteeti (ema-isa ütles nii, koolis öeldi nii ja muidugi kõik teadlased ütlesid nii), siis ei hakka sa isegi üritama!

Nii see õunasüdamik sinu laual siis ongi. See häirib, aga sa õpid sellega elama – püüad külaliste saabudes seda katta salvrätiga, pritsid mitu korda päevas õhku aerosooli ning lihtsalt ei tee sellest välja.

Ja nüüd tuleb sulle külla vana tuttav, näeb õunasüdamikku ja küsib, miks see siin on? Sa vaatad teda jahmunud näoga, et nagu mis mõttes – laps ju jättis selle siia, mida ma teha saan sellega? Sõber küsib selle peale, et miks sa seda ära ei viska – see on ju rõve, haiseb, äädikakärbsed lendavad igal pool ja see segab ju su tööd ning elu selles toas?

Sa vaatad teda sellise näoga, nagu keegi ütleks sulle täna, et kuule, tead, et Maa on lame. Usutavasti võib sinu silmades olla nii segadust, pahameelt kui ka kaastunnet. Segadust seetõttu, et aju jookseb korraks kinni, küsides endalt „Kas mina olen loll ja olen millestki valesti aru saanud?“. Pahameelt seepärast, et tunned end rünnatuna. Ja kaastunnet seepärast, et su tavapärased uskumused võtavad uuesti kontrolli, kinnitavad sulle, et ole rahulik, teine osapool on loll.

Umbes sama olukord on täna, kui mõni reaalne Practical Consciousness’i kasutaja, kelle elu on tänu selle kasutamisele 180 kraadi positiivses suunas muutunud, püüab seda mõnele oma tuttavale (kes on oma eluga jätkuvalt täielikus pahuksis) soovitada. Olen seda ise viimase aasta jooksul korduvalt läbi elanud. Ka nende tuttavate silmadest näed sa neid 3 emotsiooni:

Segadust seetõttu, et korraks mõtleb ta, kas tal jäi koolis mingi peatükk vahele?

Pahameelt seetõttu, et talle tundub, et sa ei austa tema elu olukorda ja sellega seotud tema mõtteid/vaateid ja tundeid.

Kaastunnet seetõttu, et tal tuleb hetk hiljem meelde, et sina oled ju see loll, kes Lilleorus käib, ja on lasknud end seal täiega ära tinistada, sest usud reaalselt, et inimene saab õunasüdamiku oma laualt ära võtta.

Aga just nii see ongi! Mäletad, ka mina vaatasin Aigit 2015. aastal kummastuse, pahameele ja segadusega, sest ka mina olin oma eluga veidi ikka pahuksis veel, ja ka mina olin juba peaaegu 10 aastat erinevaid vaimseid meetodeid praktiseerinud.

Aga ma ei olnud tegelikult abi saanud – ma olin küll mõtted, emotsioonid ja teadvuse üles leidnud, aga nende omavaheline dünaamika oli jätkuvalt minu kontrolli alt väljas. Parim, mida ma teha suutsin – ja mida Buda ju ka 2500 aastat tagasi soovitas –, oli lihtsalt jääda Vaatlejaks. Ja seda ma ka tegin, ka kõige valusamatel ja ebamugavamatel hetkedel.

Just nagu see inimene, kes teab küll, et ta ei pea sead õunasüdamikku sööma hakkama, vaid võib seda ka lihtsalt vaadelda. Aga vastikult haiseb see ikka! Ja närvi ajab ikka, et laps selle siia jättis. Ja häbi on ikka, sest inimesed käivad külas ja näevad seda. Aga „Vaatle“ edasi, nagu Buda soovitas – ühel hetkel harjud nii ära, et isegi ei märka ei lõhna ega südamikku ennast.

Ja kuigi ma olin vaimsetel otsingutel olnud 15 aastat, pidasin end ikkagi normaalseks inimeseks – koolitasin ju juhte ja meeskondi kõikpuha, ning olin ammu „esoteerilistest“ huvidest elus edasi liikunud. Seda suurem oli positiivne šokk, kui esimest korda otsustasin õunasüdamikule mitte salvräti peale panna, vaid selle välja viia.

Ebakindlust oli palju – „äkki see ikka pole võimalik (teadlased ju ütlevad nii!)“ ja „äkki ei saa/oska mina seda lihtsalt teha“ olid peamised mõtted, mis mu peas tiirlesid, kui paar päeva pärast TMK I-II läbimist otsustasin asja käsile võtta. Ja see toimis. Täiesti uskumatu!

Mida sa tunneksid, kui täna õhtul öeldaks Aktuaalses Kaameras, et teate, me oleme siin veidi tünga saanud kõik – tuli välja, et Maa ongi lame, tulnukad on olemas, ja pealegi elavad nad inimese kehastuses meie keskel. Ma mõtlen päriselt, mida sa võiksid kogeda ja tunda sellist uudist kuuldes?

Esimese (tugeva) emotsiooni vabastamise järel on umbes samasugune tunne. No vast mitte nii suur šokk, aga tillukene šokk kindlasti. Selle mõistmiseks kujuta ette olukorda, kus sul on väga-väga halb tuju, ja sa oled juba harjunud, et ainuke võimalus sellest üle saada, on lihtsalt oodata. Jah, sa võid sellele kaasa aidata – vaatad midagi telekas, sööd midagi head, lähed trenni jms. See kõik toimib, aga selle abil sa „vaibutad“ seda ebamugavat tunnet ja proovid võimendada positiivsemaid tundeid, et halb tunne ei domineeriks.

Aga kujuta nüüd ette, et enne, kui sa jõuad midagi nendest abivahenditest veel ette võtta, tuleb sulle ootamatult külla see „hull“ sõber, kes mõni aeg tagasi sulle rääkis, et tema on avastanud, et „õunasüdamiku“ saab ka eemaldada. Kuid sel korral ei räägi ta sulle õunasüdamikust, vaid annab sulle väikese Tic-Toci suuruse kommi, ja ütleb, et lihtsalt neela see alla ja su paha tuju on kohe läinud.

Sa küsid siis suurte silmadega vastu, et kas see on mingi narkootiline õnne-komm, mis tuju heaks teeb, millele sõber vastab, et ei, see ei tee tuju heaks, vaid lihtsalt võtab halva tuju ära. Sa ei usu teda taas, aga otsustad lihtsalt proovida – sa usaldad sõpra.

Hetk hiljem tunned sa, kuidas sinu torsopiirkonnas toimub lõdvestumine, ja märkad, kuidas mingi „pilv“ sinu ümbert hajub, ja su tuju ei ole enam halb. See pole ka hea, vaid sul on lihtsalt rahulik olla.

Muidugi tunned sa hetkeks segadust, sest pole midagi sellist varem kogenud – tavaliselt on halvad tujud asendunud heaga, sest oled selle tekitamiseks midagi teinud (söönud, joonud, vaadanud, ostnud, treeninud, helistanud kellelegi jms). Aga sel korral on see kogemus hoopis teistsugune – sinu halb tuju ei asendu heaga, vaid ootamatult saabub neutraalsus ja rahu.

Sa küsid siis segaduses, aga samas veidi rõõmustades (sest kuramuse hea on olla jälle!), et mis just toimus, mille peale sõber ütleb, et ei midagi erilist, üks sinu negatiivne emotsioon lihtsalt lahustus ära.

„Misasja?!“, koogutad sa pead segaduses, „kas see oli ikkagi mingisugune ravim, mis minu ajukeemiat just muutis ja dopamiini või serotoniini laksu mulle andis?“, küsid sa veidi ärritunult.

„Ei, ma ütlesin, et mitte midagi sellist ei toimunud. Seda „energiat“, mida me tavaliselt nimetame emotsiooniks, lihtsalt aktiivsena enam hetkel sinu süsteemis ei ole. Aga ta võib mingi sündmuse tulemusena taas aktiveeruda – seega, ole parem valmis selleks.“

„Kas saad mulle seda kommi veel anda, palun?“, küsid sa kavalalt.

„Kahjuks oli see viimane komm …“ , ütleb sõber vaikselt. „Aga täpselt samamoodi töötab see ilma kommita … tee lihtsalt sõna-sõnalt nii nagu on kirjas selles raamatus lehekülgedel 109-159“.

Seda öeldes lahkub sõber su juurest. Kui ei midagi enamat, siis usutavasti jääd sa teda oma neutraalsuses ja rahus lihtsalt jõllitades saatma, küsides endalt: „Kui iseenda aitamine nii lihtne on, siis miks ma olen kõik need aastad kannatanud? Ja miks keegi mulle seda varem rääkinud ei ole? Ja miks kogu maailm kannatab?“. Selline võibki olla sinu senise maailmapildi kokkuvarisemine. Vähemalt selle osa, mis puudutab sinu heaolu, õnneotsinguid ja neid takistavaid kannatusi.

Kui sa oled tänaseks kasvõi ühe „vaimse“ raamatu läbi lugenud, siis usutavasti mäletad esimest nendest. Minu esimeseks oli vist eespool mainitud „Upanišadid“, millele järgnesid „Bhagavad Gita“ ja „Mina olen muinasjutuliselt rikas“ (siit need Land Cruiseri ja Hispaania villa ideed kõik tulidki, millest varem kirjutasin).

Oluline polegi, mis raamat sinu jaoks esimene oli, vaid usutavasti avardus seeläbi sinu maailmapilt ja arusaamine reaalsusest – äkki võib seda nimetada „senise maailma kokkuvarisemiseks“. Sa avastasid, et oled asjadest veidi valesti aru saanud, või on sind natukene isegi lollitatud, sest tänase maailma ja siin olevate motiivide ning võimaluste kõrval avardub sinu jaoks täiesti uus maailm, mis on kordades suurem ja suuremate võimalustega seni tuntust.

Kuni esimese vaimse raamatuni uskusime ju paljuski, et maailm ja inimesed selles toimivad nii nagu koolis meile räägiti, ja meie elamise eesmärgid on väga primitiivsed:

• Sa sünnid vastavalt Darwini evolutsiooniteooriast pärinevale juhuslikkusele (tugevaim võidab, seekord siis tugevaim spermatosoid);
• Sa oled bioloogiline olend, mis täiesti „juhuslikult“ toimib filigraanse täpsusega kuni 90 aastat (siin pole mingit kõrgemat intellekti, mis neid miljardeid protsesse juhib);
• Sinu elu eesmärk on eelkõige elus püsida ja paaritumise läbi inimsugu jätkata;
• Kuna sul polnud valikut – sa sündisid, järelikult pead nüüd (ära) elama. Seetõttu olgu see elu siis juba mugav – siit algavad unistused, eesmärgid ja ambitsioonid, mis tänu kapitalistlikule ja konsumeristlikule elukorraldusele on suuresti materialistlikud;
• Selleks alusta pingutamist juba noorelt – proovi olla kõiges parim, sest vastavalt Darwinile saad siis „tugevaks“ (hea haridus, nutikus, edukus), saad haarata kõige suurema „territooriumi“ (teenid teistega võrreldes rohkem raha, sul on suurem ettevõte jms), mis võimaldab sul sugu jätkata geneetiliselt kõige parema vastassoo isendiga (kõige tummisema mehe või ilusama/seksikama naisega), millest kogu Eluratas taas alguse saab.

Kuna sa loed seda blogi, siis ühel või teisel moel oled usutavasti juba ka ise selliste järeldusteni jõudnud, mistõttu usun, et ma ei tee ei sulle ega ühelegi teisele inimesele sellise primitiivsusega liiga. Niimoodi vaadates olemegi ju loomad, kas pole?

Opereerib ju loomariik tegelikult üsna samadel alustel nagu eespool kirjeldatud:

• Lõvikutsikas ei saa valida, kas ta sünnib (kui sa oled „vaimne“ inimene, tahaksid kindlasti siin juba diskuteerima hakata, eks?) või mitte – ta lihtsalt sünnib;
• Kui tal „vedas“ geneetiliselt, on ta pesakonna tugevaim isend, mis tagab talle kutsikate karjas parema ligipääsu emapiimale (oled ehk näinud seda võitlust, mida koerakutsikad täiesti instinktiivselt peavad piima nimel üksteist üksteise jalge alla tallates);
• See omakorda võimaldab tal lisaks heale geneetikale saada rohkem piima ja kasvadagi tugevamaks isendiks, mis loob talle eeldused tulevaseks eluks;
• Veidi vanemaks saades „võitlevad“ kutsikad omavahel pidevalt, et eluks (tulevasteks võitlusteks) end ette valmistada – saada võimalikult tugevaks;
• Tänu oma tugevusele suudab isend haarata endale suuremad jahiterritooriumid ja ta on eelistatud ka vastassoo esindajate poolt – temaga on nõus paarituma tugevamad vastassoo isendid, millest kogu Eluratas taas alguse saab.

Leidsid sarnasusi? Usutavasti ei taha paljud inimesed neid sarnasusi lihtsalt tunnistada, sest nii uhke on ikka öelda, et me oleme ikka ju Looduse Kroon, ja loomadest eristab inimesi ikkagi nende mõtlemisvõime.

Selle väitega võib osaliselt isegi nõustuda, aga probleem on selles, et antud kontekstis on „mõtlemisvõimet“ võib-olla veidi valesti esitatud. Kuni meie valikuid ja käitumist juhib alateadvuse poolt suunatud automaatne mõtlemine ja sellele automaatselt järgnevad automaatsed emotsioonid + käitumine, siis pole siin veel inimlikkusest/humaansusest juttugi, sest meid juhivad jätkuvalt loomalikud alateadvuse jõud, mitte inimlik teadvus/teadvelolek/teadvustamine. Mida ma selle all mõtlen?

Olen enda jaoks selle lahti mõtestanud läbi tšakrate (jah, just need „maagilised rattad“, millest Ralf mulle 2006.aastal rääkis, ja mille ta lauludega mul käima lükata aitas) süsteemi, mille kohaselt toimub ka inimese areng „loom-inimesest“ (inimesest, keda eelkõige juhivad loomalikud impulsid, mis juhivad ka kogu ülejäänud loomariiki) „päris inimeseks“ (inimene, keda juhib teadvustamine). Selle kohaselt on meil kõikidel 3 + 3 + 1 arengutaset, millel me vastavalt siis opereerime „gruppidena“ (3 tk grupis). Kas leiad enda ja oma sõbrad või töökaaslased siit üles?

1. Grupp – Jumalikkus

Tase #7. Kõiksuse (Jumalaga – mitte selle habemikuga, eks!) samastumine, samadhi (Sahasrara)

2. Grupp – Inimlikkus

Tase #6. Teadvuse 7 superomadust*: teadvustamine, eristamine, arusaamine, süvenemine, taipamine, intuitsioon, inspiratsioon (Ajna)

(*selline teadvuse omaduste liigitus pärineb Practical Consciousness’ist) 

Tase #5. Füüsilise jõu asemel sõnade ja loovuse kaudu eneseväljendus (Vishuddhi)

Tase #4. Heasoovlikkus, kaastunne, tingimusteta armastus (Anahata)

3. Grupp – Loomalikkus

Tase #3. Territooriumi eest võitmine (allapoole suunatud), tahtejõud Luua (ülespoole suunatud) (Manipura)

Tase #2. Paaritumine (paarilise leidmine, paaris elamine, laste/järglaste saamine) (Swadhisthana)

Tase #1. Elus püsimine (Muladhara)

Põhjalikumalt saaks neid lahti mõtestada nii (minu isiklik tõlgendus):

Tase 1. Ellujäämine

Täpselt sama, mis loomadel – kuni me opereerime siin, pole meil lihtsalt aega millestki muust mõelda kui elus püsimisest (kui oled National Geographicu pealt vaadanud loomafilme, siis tead, millest jutt käib).

Näiteks inimestele, kes igapäevaselt rahalises mõttes elavad „ellujäämise“ piiril, pole mõtet rääkida kõrgematest vaimsetest väärtustest, sest nendel ei pruugi jätkuda selleks lihtsalt energiat. Erandid on muidugi inimesed, kes otsustavad elada ilma rahata „koopas“, aga nende jaoks kehtibki täiesti teine paradigma, kus ellujäämine võib tähendada 1 õuna leidmist päevas.

Kuna 99% inimestest on valinud elada siiski tavapärases ühiskonna korralduses, mille oluliseks osaks on raha kaudu ressursside omandamine, siis tavapäraselt tähendabki elus püsimine ka raha teenimist. Ja kuni sul raha ressursside eest maksmiseks ei ole, ei saa sa liikuda väga edasi ka järgmistele tasanditele – isegi mitte järgmisele, sest paaritumise tulemusena sündivad lapsed vajavad ka erinevaid ressursse elus püsimiseks.

Samuti ei saa siin usutavasti rääkiga kõrgematest inimlikest/humaansetest/vaimsetest tasanditest, mille oluliseks märksõnaks on „Teadvustamine“, sest sinu loomalik reptiilaju hoiab sind konstantselt enda nii tugevas haardes (kuna ise pole päris nii hullus seisus elus olnud, puudub isiklik kogemus, mistõttu võin siin vabalt ka eksida).

Tase 2. Paaritumine

Ka see on puhtalt loomalik tasand ja instinkt, mis garanteerib looduses liikide jätkumise. Ja kuigi seda instinkti on võimalik läbi Teadvustamise õppida valitsema, annavad selle tugevusest aimu kõik need näited, kui oleme kuulnud vaimsetest õpetajatest ja religioossetest liidritest, kes on erinevas vanuses nii vastassoo kui samast soost inimesi seksuaalselt ära kasutanud.

Võib ainult spekuleerida, aga usutavasti olid paljud neist päriselt vaimsusele või religioonile (mõlemal juhul siis „Jumalale“ 7.tasandil) pühendunud inimesed, kes ei suutnud lihtsalt selle loomaliku instinktiga toime tulla. Ja kuigi inimestena on meil (ja oli ka neil) Teadvustamise võime olemas, mis lubaks meil jääda nende ihade neutraalseks Vaatlejaks, „sõitsid“ need ihad kõikidest nende „vaimsete inimeste“ vaimsetest vaadetest ja uskumustest, ning ka pühakirjadest loetust lihtsalt tuimalt üle.

Siiski on oluline siinjuures märkida, et 2. tasemel opereerimine ei ole halb, vaid vältimatu. Loodus on lihtsalt kogu selle masinavärgi niimoodi üles ehitanud, sest nii nagu loomariigis peavad kutsikad sündima, peavad inimestel lapsed sündima. Ja nii nagu on loomulik lõvipere elukorraldus savannides, on täiesti loomulik ka inimpere elukorraldus asulates.

Seega pole soo jätkumine elik paaritumine probleem, vaid probleemiks osutub see iha juhul, kui see inimeste üle kontrolli võtab (ja inimene sellest üldse aru ei saa ja seda ka ei tunnista, sest talle tundub, et ta teeb seda kõike teadvustatult (valib seda teha)). Ja seda samuti mitte ainult otseses seksuaalses tähenduses, vaid laiemalt ja mitte-teadvustatult vastassoole atraktiivne olemise, ja seeläbi alateadlikult paaritumisvõimaluste leidmise tähenduses, mis meid natukene veidralt (ja sageli isegi endale ning teistele kahjulikult) käituma paneb.

Näiteks ei paista kõrvalt vaadatuna mu whippetist isane koer väga teadvat, mida ta teeb, kui ta jooksuajal uduste silmadega naabri suurele labradorist emasele selga ronib. Ta ei saa isegi aru sellest, et no ei ulatu ju! Aga teda (tema programmi) ei paista see häirivat – see kõik juhtub allpool tema teadvustamisvõimet alateadlikul tasandil.

Kas võib juhtuda, et sarnane programm võtab üle ka inimese käitumise? Ja nii nagu ei tee minu koera väsimatu labradori tühikargamine kellelegi otseselt liiga, vaid seda on lihtsalt „teadvustava inimolendina“ kõrvalt veider vaadata, ei tee üldjuhul kellelegi otseselt liiga ka inimeste sarnane teadvustamata „paaritumist otsiv käitumine“. Küll aga võib olla teadlikuma inimese jaoks see kõrvalt sama veider vaatepilt.

Mis muudab olukorra selliste vaatlejate jaoks veel veidramaks, on lihtne tõsiasi, et inimeste jooksuaeg ei leia aset kaks korda aastas, vaid see on konstantne. Ning just seetõttu võib inimkonna alaline „seksuaalne amokki jooksmine“ kurnavaks muutuda nii teadvustamata paaritumisvõimalusi otsivatele inimestele endale, aga ka nende veidi rohkem ärganud liigikaaslastele.

Kui vaadata meie tänast ühiskonda, siis küsi endalt, kui palju see opereerib seksuaalsete aistingute najal – mood, meedia, sotsiaalmeedia, filmitööstus, marketing jms? Kas oled ka tundnud end mõnikord lausa manipuleeritud olevat seksuaalsuse kaudu, sest ükskõik kuhu vaadates avastad, et jälle üritatakse sind mõjutada kas otseselt (erootiline reklaam) või kaudselt (nt vastassoole end atraktiivseks tegemiseks ahvatlemine) seksi kaudu?

Tase 3. Territooriumi eest võitlemine

Kui eluvaim püsib juba sees, ja seksuaalsed ihad on ka enam-vähem rahuldatud (vähemalt selles mõttes, et me ei käitu nagu isane koer jooksuajal, kes küll emast koera läbi aia näeb, aga tema juurde ei pääse), algab territooriumi haaramine – meie ühiskonnas siis võib seda tõlgendada materiaalsete saavutustega. Ja me teeme seda eelkõige läbi tahtejõu kasutamise, mida see tasand kõige enam representeerib.

Muidugi nimetas Darwin seda viisakalt „eneseteostuseks“, aga kui me päriselt hakkame lähemalt saavutuste vajaduste põhjuseid enda juures uurima, võime leida otsese seose II ja I tasemega.

Esiteks on võimalik materiaalsete saavutuste abil (materiaalselt edukas ärimees või ärinaine) lihtsamini ja tugevama isendiga paaritatud saada. Ja teiseks aitavad materiaalsed saavutused meie ühiskonnas elus püsida, ja seda nii ellujäämise kontekstis kui ka inimkarja hierarhias tõusmise kontekstis (staatus ühiskonnas).

Ehk tuleb siin selle äratundmiseks veidi tavapärasest mentaalsusest end distantseeruda, aga igaüks, kes veidi meie ühiskonnakorraldust jälgib, leiab usutavasti eelnevast palju äratundmist. Ja küsimus on nüüd, kui palju meie tänasest ühiskonnast kokku nimetatud 3. esimesel tasandil opereerib? Kahjuks ikka veel vist valdav enamus ühiskonnast – rohkem, parem, ilusam, edukam jne.

Siiski on väga oluline teadvustada, et 3. taseme tahtejõudu võib suunata ka ülespoole järgmistel tasanditel eneseteostuseks. Eespool kirjeldatud loomalike tasandite realiseerimiseks kasutame loomalikku tahtejõudu (see on usutavasti olemas tõepoolest ka loomadel, sest mõni isend on ju sihipärasem teisest), inimlike tasandite realiseerimiseks kasutame nö humaanset tahtejõudu (seda saavadki kasutusele võtta ainult inimesed, sest selle kasutusele võtmine ei elimineeri automaatselt alumiste tasandite impulsse, mille ignoreerimine on usutavasti esimene humaanse tahtejõu kasutamise ilming).

Kuidas aru saada, kummas suunas sina täna oma tahtejõudu kasutad? Usutavasti lihtsalt läbi enesevaatluse – mis sind päriselt elus juhib? Mis on päriselt sinu sisemised motiivid? Kas need tulevad esimeselt kolmelt:

• Elus püsimine;
• Paaritumine
  Mitte kitsalt ainult pere loomise ja laste saamise tähenduses (mis on ju väga loomulik nähtus), vaid palju laiemalt kõik motiivid, mis on seotud vastassoo esindajatele meeldimise ja atraktiivne olemisega (alateadlikult on see sama programm, mis loomad paarituma paneb).

Siia alla kuuluvad meie kõik sellised motiivid nagu oma välise ilu rõhutamine sh riided jm materiaalne pudi-padi, millega end ilusamaks teeme (no umbes nagu looduses linnud end puhevile ajavad paaritumisperioodil).

• Saavutamine
  Nagu eespool kirjas, võime seda tasandit kasutada ka kõrgemate väärtuste realiseerimiseks, aga loomalikult tasandilt tulevad (üldjuhul varjatud ja teadvustamata ja enesele tunnistamata) impulsid ja soovid olla Keegi (austatud, olla tegija, hinnatud, märgatud jms). Siia alla kuuluvad ka kõik sellised saavutused, mille taga ei ole niivõrd soov midagi Luua ja Anda, vaid kedagi võita sh konkurente (territooriumi haaramine), aga ka Tõestada (iseendale, vanematele, sõpradele, ühiskonnale, ajakirjanikele jne).

Kas tundsid midagi enda juures ära? Kui ei, siis võib-olla, et sind juhivadki juba kõrgemat – humaansemad – motiivid ja tasandid.

Tase 4. Humaansuse teke

Selle tasandi olen enda jaoks lahti mõtestanud läbi teadliku heatahtlikkuse tekke. Me oleme jõudnud südamesse, kus kahtlemata alumised kolm tasandit meid pidevalt „stimuleerivad“, aga me valime jääda inimeseks. See on tasand, kus valime teadlikult võistlemise asemel koostöö, võtmise asemel andmise ja hirmu asemel usalduse.

Sellest tasandist rääkides tekib põhjendatud küsimus, kas koer siis pole südames – vaata, missuguste süütute ja armastavate silmadega ta sind vaatab? Vastuse leiame ehk küsides vastu, kas koer jääb samasuguste silmadega sind vaatama, kui teda ohustab miski, ta näeb jooksuajal emast või tikub keegi tema territooriumile? Usutavasti on hetkega tema „sisemine rahu“ ja armastus kadunud, sest alateadvus võttis uuesti üle. Ja talle ei saa seda ka ette heita, sest tal pole võimet jääda teadvale.

Meil, inimestel, aga see võime on, kuid enamus inimkonnast seda ei kasuta. Või oleks ehk täpsemgi öelda, et meil ei lasta seda kasutada, sest meie väline maailm on disainitud viisil, mis hoiab meid pidevalt loomalikul tasandil – tunne hirmu (materiaalse) ellujäämise nimel, tunne pidevalt iha vastassoo vastu (see ei pruugi tähendada otsest seksuaalset himu, vaid soovi olla atraktiivne vastassoole) ja tunne pidevat vajadust saavutada (sest vastasel juhul ei ole sa territoriaalses mõttes piisavalt tugev isend).

Joogid ja siddhad leidsid siit aga väljapääsu, ja nad on pakkunud selle kogu inimkonnale. Kui paljud meist aga selle väljapääsu vastu on võtnud? Vastata selle küsimusele on lihtne – mitu inimest 1000’st tegeleb täna aktiivselt joogalike praktikatega?

Tase 5. Jõu asemel sõnad

See on tasand, kus meie ülesleitud humaansus end väljendama hakkab, aga enam ei tee me seda läbi füüsilise jõu, nagu loomad, vaid läbi sõnade, kunsti ja loomise laiemas tähenduses. Eespool märkisin, et paljudele inimestele (olen ka koolitustel sellistesse diskussioonidesse sattunud) meeldib meist mõelda kui looduse kroonist, sest meid eristab loomadest mõtlemisvõime, mis muudab meid inimeseks.

Aga kas ka humaanseks? Saad seda lihtsasti testida. Kas viimasel korral, kui kellegagi võitlesid või võistlesid (sh enda sees) toimus sinu peas mõtteprotsess või oli seal mõttevaikus? Ma pigem kipun arvama, et mõtted olid küll olemas, aga need toetasid või lausa initsieerisid võitlust või võistlust. Mis mõtted meil on keset konflikti üldjuhul – kas humaanset lepitust otsivad või oma seisukohti õigustavad?

Järelikult ei anna mõtlemisvõime meile humaansust. Pealegi võib ka koer mäletada (mõelda), et eelmine kord selle suurema koera juurde minek ei lõppenud hästi, mistõttu läheb ta sel korral ringiga. Kas koerast on saanud nüüd inimene?

Järelikult ei muuda looma inimeseks mõtlemisvõime, vaid midagi muud. Aga mis siis? Äkki hoopis meie võime oma mõttetegevust jälgida ja suunata. Ja siin tegelikult ka 5.tasandi inimene opereerib – kuigi instinktid on alles ja kisuvad jätkuvalt võitlema, „seksima“ (petma, flirtima, füüsilise atraktiivsuse nimel pingutama jms) ja võistlema, valime 5. tasandil neid läbi sõnade ja muude vahendite väljendama: me püüame konfliktis läbi sõnade rahu leida, me suuname oma seksuaalsed ihad hoopis millessegi loovasse ja oskame kõikidega pidevat võistlemist lihtsasti läbi näha ja ka endale objektiivselt „kirjeldada“.

Tase 6. Teadvus

Sellel tasemel võtame kasutusele Practical Consciousness’ist teada olevad teadvuse 7 superomadust, mis muudab meid teatud mõttes päris inimeseks. Practical Consciousness’is nimetatakse seda Human 2.0 – tere tulemast päris inimene!

See on tasand, kus pääseme lõpuks sellest „õudusfilmist“ välja, avastades, et oleme päris suure tünga elus saanud, sest arvasime kogu aeg, et alumistel tasanditel opereerimine on vältimatu. See on tasand, kus kisa asemel peas saabub vaikus ja erinevatele impulssidele ning ihadele järeleandmise asemel saabub Vaatlemine. Nagu Practical Consciousness seda õpetab, käivitub sellel tasandil täiesti uus „operatsioonisüsteem“, mille kasutamine inimesele igapäevaelus väga suured eelised annab:

• Sa pole enam loom-inimene ehk pole enam nii lihtsasti väliskeskkonna poolt (mis paljuski propageerib ainult loomalikku 3 tasandit) manipuleeritav. Selle asemel hakkad oma elu juhtima rohkem ise, mitte ei tee seda sinu väliskeskkond;
• Sa oled nutikam, kuna tänu vaiksemale mentaalsusele tabad kiiremini asju ära ja sul tekivad head ideed oma plaanide elluviimisel;
• Sa oled efektiivsem, ses tänu vaiksemale emotsionaalsusele suudad end rohkem oluliste tegevuste juures hoida ja seeläbi rohkem ära teha. Aga sel korral mitte seepärast „rohkem saavutada“, et territooriumi haarata (loe: ühiskonnale tõestada, et sa oled väärt kõrgemat kohta „karjahierarhias“), vaid sinu 5.tasand soovib end lihtsalt väljendada – sa märkad, kuidas sa oled (kaas)looja, ja sa lased sellel lihtsalt juhtuda;

Kas sulle ei meeldiks selline elu? Mulle küll meeldiks.

Tase 7. Sa oled Jumal

Nii nagu loom teab autoriteeti, keda tuleb kuulata – näiteks koer tunneb autoriteedi ära oma peremehes –, sest siis on hea elu, teab ka loom-inimene autoriteete, keda tuleb kuulata, sest siis on hea elu. Ja nii sündiski religioon.

Kas pole kummaline, et ühelt poolt opereerib kogu ühiskond valdavalt 3. esimesel loomalikul tasandil, aga siis on ootamatult mängu toodud religioosne Jumal, keda tuleb karta ja kes lunastab. Olen rääkinud tõsiusklike kristlastega, kes tõsimeeli väidavad, et sa võid ükskõik kui palju halba teha, küll Jeesus lunastab, kui sa tema poole pöördud. Kas seda võib tõlgendada, et ole loom – varasta, peta, tapa –, aga siis mine autoriteedi juurde, ja saad andeks?

Nagu päriselt – kas see pole osa manipulatsioonisüsteemist, et veelgi rohkem õigustada ja suruda inimesi alumistele tasanditele, kus niikuinii on oma loom-instinktidele raske vastu astuda, mistõttu teemegi seal igasugu lollusi, sest meid juhivad instinktid, mitte teadlikkus?

Mis juhtuks kogu selle süsteemiga aga siis, kui tuleks välja, et tegelikult polegi sinust väljaspool Jumalat, kellelt oma loomalike tegude pärast andestust palumas käia (ja seda iga kord ka saada, sõltumata, kui loomalikult käitunud oled), vaid kõige fundamentaalsemal tasandil sa oledki Jumal ise – ja läbi selle lood sa endale ise oma elu? Kui suur osa ühiskonnast oleks valmis sellise vastutuse võtma?

Aga võib-olla 7. tasand just seda tähendabki – me oleme loomalikust 3 tasandist välja kasvanud ja südamesse jõudnud – meist on inimene saanud. Me oleme kõrgemale tõusnud automatismidest ja ihadest, ja hakanud end väljendama rohkem humaanselt, ja võtnud kasutusele Teadvuse 7 superomadust. Ja siis hakkame tundma üha enam, et miski altpoolt (tavamõistes väljastpoolt) ei paku enam nii palju huvi.

Sellest tulenevalt hakkame mõttes üha enam krabamise ja klammerdumise asemel lahti laskma ja lõdvestama, mille tulemusena vabaneme kõikidest sidemedest kõigega, mida muidu pidasime iseendaks ja oma eluks. Aga me oleme ikka veel olemas. Kes me siis oleme?

Selle osa pealkiri oli „Iga „vaimleja“ maailmapilt on korra elus kokku kukkunud“ – ja just see nüüd juhtuski (jõudes sedapidi küsimuseni „Kes ma siis olen?“). Muidugi ei juhtu see küsimus iga vaimlejaga, ja ka mitte kohe pärast esimest raamatut, aga pärast esimest raamatut võib kindlasti hakata senine kolme esimese tasandi poolt juhitud maailmapilt mõranema. Päris kokkuvarisemiseni võib veel aega minna.

Mu isiklik esimene suurem sedalaadi maailma kokkuvarisemine toimus 2011. aastal teadvuse avardumise käigus, mil tekkis segadus, kas maailm on minu või mina maailmas (kirjutasin sellest eelpool). Kuni selle ajani olin selliste kogemuste kohta palju lugenud ja seda kõike uskuma hakanud, aga nüüd kogesin seda isiklikult. Ja nagu Ingvar tol õhtul muuseas mainis, annab Too meile mõnikord kogemusi teadmaks, mis meid ees ootab. Sellest sai alguse advaita ja non-duality periood minu elus.

Järgnevad 10 aastat mulle erilisi vaimseid kogemusi ja maailmapildi kokkuvarisemist ei pakkunud. Kui üldse, siis ehk üks 2014. aasta spontaanne kogemus mentaalsuse ja emotsionaalsuse täielikust seiskumisest, mille järel püsisin järjest Mina kogemuses umbes 5 tundi järjest.

Selle kogemuse sain Bentinho Massaro abil, keda ühes Mooji video kommentaarides soovitati. Tema Concsious TV intervjuus antud soovitused aitasid mul mentaalsuse ja teadvuse esimest korda lõdvestada, ja puhtasse Mina-kogemusse jõuda (vt seda intervjuud siin).

Kuna see toimus täiesti spontaanselt autoroolis seda intervjuud kuulates, ei saanud täpselt aru, mis toimub ja kuidas ma seda tegin, aga igatahes nautisin seda täielikult. Ja kuigi mul oli endal päris keeruline aeg toona, ja ka keeruline päev, mäletan, kuidas „uues seisundis“ sõbrale külla läksin ja vapralt talle vaimset õpetust jagasin (ka tal oli keeruline periood elus): „Tead, ära lihtsalt mõtle nende asjade peale – lasku allapoole ja leia kontakt Iseendaga“.

Just selline see kogemus toona oli. Ma olin justkui langenud oma torsosse ja kogesin end seal puhta Olemisena. Mõte töötas, aga automaatne mentaalsus mitte. Ma olin justkui eraldunud ja distantseerunud oma mentaalsest ja emotsionaalsest kehast. Kirjutasin sellest ka Sisekosmose sellise kogemus-loo „Ära võitle mõtete ja emotsioonidega, vaid avasta kontakt iseendaga“.

Muidugi ajas see sõpra väga närvi, sest ta ei saanud aru, millest ma räägin. Ja kahjuks ei saanud ma ka ise enam sellest aru, kui ma järgmisel hommikul ärkasin ning see seisund kadunud oli. Küll proovisin ka seda nii- ja naapidi taasluua, aga tulutult. Küll kasutasin pinks-palli tehnikat püüdes uuesti alla torsosse sõita, ja ka meelte tagasitõmbamise tehnikat (mida olin spontaanselt eelmisel päeval kogenud), aga ka tulutult. Mentaal-emotsionaalne möll oli tagasi, ja sellega koos ka igapäevased psühholoogilised kannatused.

Kuigi väga mõnus, aga siiski oli see üsna lühiajaline kogemus. Kindel oli üks, seekord sain ilma Lilleorusse sõitmata aru, et mulle anti järgmine teetähis – kogemus, kuhu olin suundumas. Ja selle kogemuse sain alles 7 aastat hiljem, kui 2021. aasta märtsis Practical Consciousness I & II kursusele end kirja panin ning aktiivselt kõiki praktikaid tegema hakkasin.

Minu otsingute algusest oli möödunud täpselt 15 aastat, ja ju aeg oli käes selleks, et uuesti kogeda, kuidas maailmapilt heas mõttes kokku variseb. Ja just see põhjus, miks ka Ingvarile kirjutasin: „Ma ei tea täpselt, kust sa need asjad said, aga kahtlemata pole need siit maailmast“. Ingvar vastas sellele sõbaliku smailiga.

Nagu eelnevalt ütlesin, pole ühelegi vaimlejale üllatuseks, et meil on erinevad „kehad“ – füüsiline, emotsionaalne, mentaalne ja hing/vaim/Kõrgem mina.

Jah, üldjuhul seda just niimoodi vaimsetes ringkondades käsitletakse, ja kui ma ei oleks Practical Consciousness’i läbinud või Kriya Babaji jooga pühendustel käinud, peaksin seda jätkuvalt ka ise tõeseks. Nagu aga eespool kirjutasin, otsustasin sel korral kõike päriselt kuulata nagu kuuleks esimest korda, ja ka aru saada, mida Ingvar räägib. Nagu iga lugeja arvatavasti teab, on Kriya joogas üks tasand rohkem:

Füüsiline keha

Emotsionaalne ehk vitaalne keha

Mentaalne ehk kausaalne keha

Intellekt ehk arukus ehk Teadvus

Tõeline mina.

Päris ausalt ei saanud ma kuni 2022. aasta suveni aru, kuidas ikka Tegelik mina teadvusest erineb. Olin ju Moojit ja teisi advaita meistreid (Maharaj, Nisargadatta, Papaji, Swami Atmananda Udasin) lõputult tudeerinud, ja nemad neid kahte ei eralda – nemad ütlevad, et teadvus ongi mina. Ja see ajas mind ka segadusse, sest ilma õigete näpunäideteta ei oskagi sa sellel vahet teha.

Kuna segadust oli, uurisin selle kohta Practical Consciousness Suvekoolis ka paarilt instruktorilt, aga päris aru ei saanud. Otse Ingvarilt küsida ei julgenud, sest mul on raske mõnikord tema mõistujutust aru saada 🙂

Seetõttu kirjutasin oma suurest kavalusest selle küsimuse paberile – kuidas eristada Mina Teadvusest. Ja Ingvar võttis õnneks aega ja rääkis selle põhjalikult lahti. Sel korral hakkas tekkima arusaamine, aga mitte täielik.

Otse julgesin Ingvarilt seda küsida Babaji III astme intervjuul, kus ta väga head juhendused andis, mistõttu sain juba paremini pihta. Ja lõplikult tabasin selle ära paar päeva hiljem samal pühendusel ühel õhtusel meditatsioonil, kui Ingvari juhendusel teadvuse lõdvestuseni jõudsin, mille järel jäi alles Mina oma loomulikus Olemises. Aitäh selle eest, Ingvar!

Mõnikord on lausa uskumatu, kuidas sa võid 15 aastat millegagi tegelda ja midagi uurida/otsida, aga ikkagi veel siis midagi nii uut avastada, et see pöörab su maailmapildi pahupidi. Ütlen täiesti ausalt, et olles püüdnud Mina ja Teadvuse piiri iseseisvalt kätte saada, olin mõttes korduvalt endale ka öelnud, et äkki Ingvar ja Babaji said ise asjadest veidi valesti aru 🙂 Kuna aga olin endale varem lubanud, et sel korral ma püüan päriselt aru saada, ja ei jäta enne järele, panin oma mentaalse möla kõrvale, ning uurisin edasi.

Just nii nagu tegin 2009 – 2010 aastal budismiga, kui Nilambe meditatsioonikeskuse Õpetajale pinda käisin, et kuidas need 5 agregaati ikka täpselt toimivad – kumb on eespool, kas „cognition“ või „recognition“. Õpetaja vaatas mulle jahmunud pilguga otsa, ja küsis, mis seal vahet on, kumba pidi see tehniliselt on? Ma jahmusin omakorda, sest püüdsin ju aru saada, mida Buda öelda üritas. Kuna ta oli juba ära surnud, polnud ju kellegi teise käest küsida.

Just see on põhjus, miks mulle täna Kriya jooga ja Practical Consciousness meeldivad – need on nii tehnilised. Kahjuks samas tean isiklikult vähemalt 10 inimest, kelle jaoks need just selsamal põhjusel ebahuvitavad on – nende jaoks on need liiga tehnilised. Kuidas aga leida sisepõlemismootorist üles kolvirõngast, kui sa ei lähene sellele tehniliselt? Samamoodi võib ju küsida meie inimmootori kohta – kuidas leida üles Tegelik Mina või eristada emotsiooni mõttest, kui sa ei lähene sellele tehniliselt?

Just tänu Practical Consciousness tehnilisele täpsusele olen selle ka enda jaoks tööle saanud ja oma elu viimase 1,5 aastaga 180 kraadi positiivses suunas muutnud. Ma ei hakka kõiki imesid siin üles loetlema, aga nagu lõpuks julgesin 2011 aastal ühele sõbrale budistlikku raamatut kinkides öelda, et „Kõik, mida siin kirjutatakse, on tõsi, sest ma leidsin enda peal sellele kinnitust“, julgen täna öelda, et need positiivsed muutused, millest Practical Consciousness praktikud räägivad, on reaalselt võimalikud. Ka mina olin skeptik, aga minust sai praktik.

Ja kui sa korra maitse suhu saad, siis enam tagasiteed ei ole – sa oled nagu sattunud mängufilmi, mille peategelasena avastad, et tegelikult võid sa veidi režissööri ja stsenaristiga diskuteerida, kuidas see filmi lõpp ikka olla võiks. Ja kui hästi diskuteerid, loodki teistsuguse lõpu. Filmi vaatajad ei pruugi muidugi selle peale rõõmustada, aga sa lihtsalt pole nõus nende rõõmu nimel enam kannatama.

Aga nii nagu mul endal, ei lähe alati Practical Consciousness integreerimine oma ellu nii libedalt. Kursustele ja raamatuni jõuavad paljud, aga tehnikaid tööle paljud ei saa. Ja sellel põhjusel tekib ka skepsis, mis takistab edasi liikumist. Oma kogemustest ja 10 põhjusest, miks Practical Consciousness tehnikad ka sul veel tööle hakanud ei ole, saad lugeda siin.