Kui ma 2014. aastal Practical Consciousness kursusele läksin, ei olnud vaimne maailm mulle võõras ja tundsin, et tean seda kõike juba niigi. Olin ju alates 2009. aastast usinalt budistlike õpetusi uurinud, mindfulness meditatsiooni praktiseerinud ja isegi nendel teemadel koolitusi teinud. Kuidas aga sai endisest skeptikust keegi, kes kirjutas Ingvarile tänukirja, et tema tehnikad on “out of this world”?

Jagan teiega 10 takistust, mis mind nende aastate jooksul piirasid ja ka nippe, mis minu jaoks lõpuks Practical Consciousness tehnikad tööle panid.

Meid on lapsest saati õpetatud uskuma, et me oleme lihtsalt bioloogiline mehhanism, ja kõik muu on pseudoteadus. Seepärast on ka raske vaimset maailma avastama hakates päriselt seda juurdunud uskumust muuta praktilisel tasandil.

Practical Consciousness meetodi tööle saamiseks on vaja aga päriselt mitte ainult uskuda, vaid lausa empiiriliselt üles leida, kogeda ja eristada kõiki viite keha, mis Kriya jooga kohaselt inimesel on. Kuna paljud inimesed võtavad seda kõike aga jätkuvalt pseudoteadusena, siis nad lihtsalt ei anna endale võimalust tegelikkusele jälile jõuda.

Eelkõige on selle põhjuseks teadlaste seisukoht, et “emotsioon” on ajukeemias toimuva muutuse kogetav järelmõju, ja “mõte” on ajus olevate neuronühenduste aktiveerumise tulemus. Ja niimoodi vaadates on ilmselgelt mõlemad nendest inimese enda kontrolli alt väljas, mistõttu usubki üks tavaline inimene, et ta ei saa mitte midagi muud oma emotsioonide ja mõtetega teha, kui need lihtsalt “ära kannatada”.

Kuni inimene selles uskumuses elab, polegi tal lootust kannatustest pääseda, ja tema ainukeseks enese aitamise strateegiaks võibki olla „Osta-Söö-Joo-Treeni-Vaata TV“. Kui inimene jõuab aga punkti, kus ta enam kannatada ei soovi, hakkab ta otsima vastuseid väljaspool tavateadust.

Nii jõuavadki paljud vaimsuse ja joogani, milles kasutatud enese aitamise printsiipe aga tavamõttes ju “pseudoteaduseks” nimetatakse. Nimetagu, kuidas tahes, aga fakt on see, et jooga ja teised vaimsed meetodid töötavad. Enamik küll kahjuks ainult häirivaid protsesse (mõtteid, emotsioone) “vaibutades”, mitte nendest päriselt vabanedes.

Practical Consciousness aga just selle poolest paljudest alternatiividest erinebki – see päriselt vabastab alateadvusest elu häirivad protsessid, mitte ainult ei vaibuta neid lühiajaliselt. Et selleni aga jõuda, on vaja esmalt ületada eespool kirjeldatud piiravad uskumused.

Kuidas seda takistust ületada?

Kuna minu hinnangul on Practical Consciousness I kursus sõna otseses mõttes puust ja punaselt lihtsaks tehtud, tasub seda kuulata 100% avatud meelega, mitte läbi oma tänaste uskumuste süsteemi.

See soovitus kehtib nii vaimse kui ilma vaimse taustsüsteemita osalejate kohta – proovi korraks ära unustada kõik, mida oled koolis õppinud või varem vaimsetest raamatutest lugenud, ja luba endal korraks uskuda, et meie maailma ning meie inimesena selles toimime päriselt ka nii, nagu Practical Consciousness I kursuses seda kirjeldatakse.

Just see annab sulle võimaluse päriselt aru saada, kuidas on üldse võimalik, et Practical Consciousness vabastab, mitte ei vaibuta, ja annab ka võimaluse see oma praktiliseks kogemuseks muuta.

See näib olevat üks põhjuseid, miks mõned inimesed põhimõtteliselt Practical Consciousness’ist eemale hoiavad. Olen isegi sattunud korduvalt skeptikutega diskussioonidesse, kas peaksime ikka oma emotsioonidest vabanema? Ja kas me mitte ei muutu pärast seda tundetuteks köögiviljadeks või lausa zombideks?

Tuleb tunnistada, et ma isegi olen seda argumenti vähemalt ühel korral kasutanud pärast seda, kui 2014. aasta kursuste läbimise järgselt tehnikaid ise tööle ei saanud. Kuna ma ei saanud päris lõpuni ikkagi Practical Consciousness tehnoloogiast aru, tundus tõesti mõeldamatu, et oma emotsioonid “ära annan“.

„Mis minust siis saab – ma kaotan ju oma inimlikkuse?!“ mõtlesin endamisi. Pealegi baseerub ju praktiliselt kogu new age ja positiivse psühholoogia liikumine õnnelikkuse ja heaolu poole liikumisel, sest see olevatki ju meie elu mõte. Kas nad siis eksivad?

Täna julgen aga väita, et sellistel hirmudel pole tegelikult alust. Ja seda vähemalt 2 põhjusel:

1) Me ei vabane oma võimest emotsioone tunda, vaid vabastame alateadvusest ühenduse „energiaga“, mida nimetame „emotsiooniks“ (mäletad juttu miniatuursest loodusjõust?).

See oli taas minu jaoks tohutult suur ahhaaa-moment. Practical Consciousness keelekasutuses tõepoolest räägime emotsioonidest vabanemisest, mis justkui viitaks sellele, et kui ma kogen täna aeg-ajalt „solvumist“, siis pärast selle vabastamist ma ei ole suuteline enam „solvumist“ kogema. Mõnikord oleks aga võib-olla vaja mul tunda siiski solvumist, sest muidu ei suudaks ma enam teatud sotsiaalsetes situatsioonides adekvaatselt navigeerida. On ju loogiline?

Selline mõtteviis ja hirm on asjakohane aga ainult seni, kuni usume jätkuvalt „emotsiooni“ kui ajukeemia muutuse tagajärge. Sest niipea, kui aju enam vastavat emotsiooni ei tooda, olemegi köögivili – enam ei solvu, mistõttu oleme veidi veidrik ning võime sattuda sotsiaalselt ohtu.

Takistuses #3 kirjeldatud joogalikule lähenemisele vastavalt aga ei ole emotsioon „ajukeemia“, mille me enda bioloogilisest süsteemist „välja viskame“, vaid see on miniatuurne loodusjõud ehk energia, mis meie vitaalses kehas aktiveerub, ja mida me emotsioonina kogeme. Ning lisaks, seda energiat on looduses (nagu ka tuult) lõputu hulk, mistõttu ei vabane me sellest „energiast“ kunagi täielikult, vaid me vabastame alateadvuses olevate mälestuste ühendused selle energia aktiveerumisega.

Näiteks, võtame lihtsustatult aluseks (emotsiooni, energia) loodusjõu, mille nimeks paneme „rõõm“. Alates lapsepõlvest on meie alateadvus täis mälestusi olukordadest, kus kunagi tundsime rõõmu. Nüüd iga kord, kui selline mälestus alateadvuses aktiveerub, aktiveerib ta ka rõõmu-kogemuse. Meie kogeme seda emotsioonina. Selliste kogemuste vastu ei ole meil midagi.

Mehhanism on aga sama ka negatiivsete emotsioonidega. Näiteks kogesime lapsepõlves mõnes olukorras hüljatust (emotsioon, energia, loodusjõud), mis nüüd sarnases olukorras täiskasvanuna taas aktiveeritakse. Aga kas võib olla, et me kogesime mõnes olukorras väiksena hüljatust ka põhjuseta?

Näiteks tormas ema ootamatult kööki, sest supp kees üle, aga väike 2 aastane Kaido arvas, et ema hülgas ta. Loomulikult salvestus see nüüd „traumana“, mille külge on ühendatud ka hülgamise-emotsioon (energia, loodusjõud). Või palju tüüpilisem näide lasteaeda üksi jäämisest, kuhu toona pandi juba väga pisikesi põnne. Kas võib olla, et need põnnid kogesid hüljatust igal hommikul, mõistmata, et emme läheb lihtsalt tööle ja tuleb õhtul tagasi?

Ja nüüd, näiteks 40 aastat hiljem, sõpradega saunalaval istudes võib juhtuda midagi väga veidrat. Kuna minu alateadvuses on selliste „ootamatute lahkumistega“ seotud emotsioon „hülgamine“, võib see aktiveeruda ka hetkel, kui sõbrad ilma igasuguse negatiivse tagamõtteta püsti tõusevad ja pesema lähevad. „Pisike Kaido„ täiskasvanud Kaido sees kogeb seda aga taas hülgamisena, sest just see „energia“ (emotsioon, loodusjõud) aktiveerub ALATI olukorras, kus minu alateadvus tõlgendab situatsiooni sarnasena, mis toimus 40 aastat tagasi.

Kujuta nüüd aga ette, kui tüütu see võib olla täiskasvanud Kaidole, kes kogeb alalõpmata end üksiku ja hüljatuna (nii tööl kui kodus), kuigi tegelikult selleks põhjust ei ole. Kujuta ette ka, kui kurnav see võib tema töökaaslastele või elukaaslasele olla, kes Kaido klammerduvast loomust üldse aru ei saa. Nemad näevad ju Kaidot 40 aastase täismehena, aga emotsiooni aktiveerub pisikese 2 aastase Kaido alateadlik mälestus.

Mida siis see väljamõeldud Kaido tegema peaks? Kannatama ja kõik alla suruma, saamata aru, miks ta nii tunneb ja käitub? Või süüdistama kõiki teisi, et nemad Kaido kannatama panevad? Või minema terapeudi juurde, kes aitab Kaidol jõuda mälestustes toimunud sündmusteni ja proovib need „ära muuta“? Või, kui võimalik, kas Kaido võiks selle vigase alateadliku mehhanismi lihtsalt korda teha?

Ja just seda Practical Consciousness teebki. PC ei võta meilt ära võimalust tunda mingeid emotsioone, vaid ta aitab meile teha enese-teraapiat. See aitab vabastada sellist laadi alateadvuses olevate sündmuste küljest emotsionaalsed sidemed, mis teatud kindlates olukordades teatud kindlaid energiaid/emotsioone aktiveerivad.

Aga ega see energia kuhugi loodusest kadunud ei ole. Ja pole ka kadunud meie võime neid energiaid vitaalses kehas kogeda. Me oleme lihtsalt lahutanud selle energia aktiveerimise, ja sellest tuleneva emotsionaalse kogemuse selle konkreetse sündmuse küljest, mille tulemuseks on rahu- ja tasakaaluseisund situatsioonis, kus varasemalt aktiveerus tugev emotsioon (eelneva näite puhul „hüljatus“).

Kokkuvõtvalt julgen oma kogemusest väita, et emotsioonide vabanemine ei vabasta meid emotsioonide tundmise võimest, vaid kõik emotsioonid on jätkuvalt alles, sest looduses on need ju alles. Küll aga on minu alateadvuses toimuvate sündmustega vähem ühendusi erinevatesse energiatesse, mistõttu kogen ka oluliselt rohkem tasakaalu igapäevaelus.

2) Emotsioonide vabastamine ei muuda õnnetuks, vaid heaoluseisundi allikas muutub

Teine levinud „köögiviljaks/zombiks“ muutumise hirm seoses emotsioonide vabastamisega seisneb väärarusaamises, nagu oleks positiivseid seisundeid võimalik kogeda ainult läbi emotsioonide, mistõttu muutub inimene pärast emotsioonide vabastamist kurvameelseks zombiks. Tegelikkuses ei pruugi ka see olla täpne, sest lähemal vaatusel võime avastada, et me ei igatsegi niivõrd (tugevaid) emotsionaalseid seisundeid, vaid hoopis rahuseisundit.

Miks nii? Sest tugevad positiivsed emotsioonid võivad olla sama kurnavad nagu tugevad negatiivsed emotsioonid, mistõttu naudime kõige rohkem tegelikult neutraalset rahu- ja tasakaaluseisundit. Selle kinnituseks kutsun sind kaasa tegema mõtte-eksperimenti:

Me kõik tunneme enda 3 põhiseisundit:

1) Hea tuju – põhjuseks positiivne emotsioon (sageli nimetame seda just õnnetundeks),

2) Paha tuju – põhjuseks negatiivne emotsioon (seda nimetama siis „halb tuju“ jms),

3) Rahulik olek – põhjuseks neutraalne seisund (sageli me ei olegi seda väga kogenud).

Küsimus on, missugust nendest kolmest sa eelistaksid? Kas eelistaksid olla:

1. pidevalt õnnelik (tugeva positiivse emotsiooni mõju all),
2. kurb, õnnetu ja rahulolematu (tugeva negatiivse emotsiooni mõju all)
3. või hoopis rahulik ja tasakaalus (olukord, kus tugevaid emotsioone hetkel pole)?

Kui sa sooviksid olla ikkagi kogu aeg õnnelik, sest seda ju meie ühiskond meile propageerib, siis lisame siia ühe tingimuse juurde. Nimelt, sa ei saa oma valikut järgmise aasta jooksul muuta – kui oled õnnelik, siis ole õnnelik terve järgmine aasta (sa ei saa välja tugevate positiivsete emotsioonide mõju alt).

Et seda valiku tagajärge paremini mõista, meenuta ennast või oma 4 aastast last, kui ta millegi üle rõõmustab (emotsioon), ja üle-erutusest mööda tuba näiteks ringi hüppab. Kas sooviksid olla sellises seisundis terve aasta? Mida su füüsiline keha sellest arvaks?

Siia alla käivadki kõik tavamõttes meeldivad emotsioonid, aga antud näite puhul oleksid need kõik “põhja“ keeratud – armumine, elevus, aplus, iha, rõõm, ootusärevus, eduelamus, uhkus, fanaatilisus, ülemeelikus, optimism jne.

Pane igale nendest ette sõna „liigne“, ja küsi endast, kas tahaksid olla pidevalt liigselt optimistlik, liigselt armunud, liigselt ihaldav jne? Kui vastus on ei, siis järelikult ei ole pidev „õnneseisund“ see, mida sa tegelikult otsid. Aga mida siis?

Äkki valiksid hoopis tugeva kurbuse, vihkamise, rahulolematuse, õnnetu olemise, solvumise, ja oled nii terve aasta jutti? Muidugi mitte! See siin vist pikemat arutelu ei vaja, sest just nende seisundite vältimisega me igapäevasel tegelemegi.

Järele jääbki tasakaalu ja rahuseisund. Kas see oleks midagi, milles sa peaksid vastu terve aasta? Usutavasti küll.

See on seisund, mida kogeme võib-olla laupäeva hommikul tee- või kohvitassi kõrval terrassil istudes ja linde jälgides. Või seisund, mida kogeme mere ääres või metsas jalutades pärast 10-ndat minutit, kui tunneme, et kogu rutakas elu hakkab kaugenema.

Minu hinnangul on see väga meeldiv ja nauditav seisund, milles võiks olla kogu aeg. Ja olles sellist seisundit (eriti viimasel) päris palju kogenud, ei nimetaks ma seda köögiviljaks või zombiks olemiseks. Pigem nimetaksin seda normaalseks inimese seisundiks.

Nii jõuamegi väga huvitava järelduseni. Kuigi me räägime kogu aeg „õnnelik“ olemisest, siis emotsioonide kontekstis ei otsi me vist siiski tugevaid positiivseid või negatiivseid seisundeid, vaid rahuseisundit. Aga rahuseisund tähendabki ju olukorda, kus liigsed positiivsed või negatiivsed emotsioonid puuduvad. Järelikult pole põhjust ka karta, nagu (eriti) negatiivsete emotsioonide vabastamine meid lõpuks köögiviljaks või zombiks muudaks.

Kuidas aga sellise rahuseisundini jõuda? Siin tuleb appi joogalik 5 keha hierarhia:

5) Tegelik mina (Mina olen)

4) Teadvus (teadvustamine, eristamine, arusaamine, süvenemine, taipamine, inspiratsioon, intuitsioon)

3) Mentaalsus (mõtted)

2) Vitaalsus (emotsioonid)

1) Füüsilisus (keha)

Sellest käsitlusest tulenevalt saab inimene end identifitseerida kõikide nende tasanditega, millest tulenevalt tekivad ka erinevad kogemused:

1) Kuni ma otsin eelkõige kehalisi naudinguid (sh heast vormist ja fitnessist tekkiv heaolu/rahulolu jms), identifitseerin end läbi füüsilise keha (mõtlen endast kui heas vormis ja ilusast/atraktiivsest inimesest jms);

2) Kuni ma otsin eelkõige emotsionaalseid naudinguid, identifitseerin end läbi vitaalse keha (mõtlen/räägin endast kui emotsionaalsest inimesest jms);

3) Kuni ma otsin eelkõige mentaalseid naudinguid, identifitseerin end läbi mentaalse keha (mõtlen/räägin endast kui ratsionaalsest, põhimõttekindlast, vaadetega jms inimesest);

4) Kui aga hakkan otsima naudinguid Teadvuse/Tegeliku mina tasandilt, identifitseerin end Tegeliku minana(lõpetan endast kui isikust mõtlemise/rääkimise, millele järgnev vaikus annab ligipääsu teadvusele ja Mina-kogemusele);

Usutavasti peabki iga inimene tegema „valiku“, kus tasandil ta elada soovib. Ise usun, et see sõltub ka inkarneerunud „hinge/vaimu“ varasemast arengukäigust ja karmast, mis paljude inimeste jaoks muudab võimatuks nendel sellel eluajal kolmandalt tasandilt kõrgemale tõusmise.

Miks muidu nii paljude inimeste jaoks kogu joogatee ja vaimsed otsingud täiesti vastuvõetamatud on? Äkki ongi asi selles, et antud kehastuses ei olegi ta „valmis“ veel end kõrgemalt kui keha, emotsioonid ja mõtted „avastama“. Ja ei saa tema ise, ega ka meist keegi nendele midagi ette heita – igaüks meist on lihtsalt sellel tasemel, kus me hetkel oleme.

Kuna sina aga seda blogipostitust loed, näitab see kahtlemata, et meil on mõlemal huvi ka 4. taseme vastu, sest usutavast oleme kogenud, kuidas esimesed 3 meile otsitud rahu pakkunud ei ole. Ja õnneks on meil Õpetaja Ingvar, kes 4. taseme „rahu, õndsuse (ananda), tasakaalu“ meile kättesaadavaks läbi Practical Consciousness tehnoloogia on muutnud.

Kokkuvõtvalt võin isiklikult kogemusest kinnitada, et emotsioonide vabastamine ei muuda meid emotsioonituks köögiviljaks, vaid rohkem päris inimeseks, keda ei juhi enam valdavalt alateadvuses toimuvad protsessid, mis läbi füüsilise, vitaalse (emotsionaalse käitumise) ja mentaalse (ülemõtlemine, liigne „põhimõttekindlus“) avalduvad, vaid teda juhib rohkem Tegelik Mina koos 7 teadvuse omadusega. Just seetõttu pole ka mingit põhjust karta köögiviljaks muutumist, vaid selle tulemusena on pikemad rahuseisundi perioodid, mis aitavad kaasa eluga hakkama saamisele nii isiklikus kui tööalases elus.

Kuidas seda takistust ületada?

Kui sa täna oled veel eespool kirjeldatud hirmudes (muutuda köögiviljaks jms), tasub küsida nende inimeste kogemust, kes on emotsioone juba mõnda aega vabastanud. Ja mitte ainult nende isiklikke kogemusi, vaid ka nende ümber olevate inimeste kogemust – elukaaslased, lapsed, töökaaslased.

Nagu varem mainisin, käis ka minu abikaasa 2016. aastal Practical Consciousness I-III läbi, aga sarnaselt mulle jäi kõik alguses unarusse sarnastel põhjustel, millest nendes artiklites kirjutan. Kuidas tema aga Practical Consciousness juurde tagasi jõudis? Ta ütles, et nägi minu juures 3 kuu vältel pärast Practical Consciousness’iga alustamist nii suuri muutusi, et tal tekkis täiesti sportlik huvi.

Ta ju teab minu probleeme, sh alateadvuses olevaid. Ja ta teab, et olen iseendaga tegelenud alates 2006. aastast alates. Ta teab nii minu vaimseid otsinguid, aga ka jõupingutusi iseenda ja enda ümber olevate kannatuste vähendamiseks, mis on tingitud meie alateadvuses talletunud pahnast, ja sealt kerkivatest emotsioonidest ning reaktsioonidest. Neid ei naudi me ise, ja veel vähem naudivad neid meie lähedased.

Viimases hädas olin aastal 2018 proovinud ka šamanistlikke rännakuid. Kes teab, see teab, missuguseid meetodeid seal kasutatakse. Ma proovisin erinevaid lähenemisi seal 3 aastat, ja positiivne mõju oli olemas. Aga kahjuks ainult 3-4 päeva. Nädala pärast olid täpselt samas punktis, kus enne rännakule minemist.

Ja just šamanistlik rännak oli paik, kus 2021. aasta märtsis „korralduse“ sain, et mine Ingvari ja Practical Consciousnessi juurde tagasi, sest Ingvar on ühe jalaga ühes, ja teise jalaga teises maailmas. Ning kui soovid pääseda ka otsapidi teise maailma, on Ingvar see, kes sulle Teed näitab. Rõhutati ka seda, et seekord ära anna alla enne, kui tehnikad tööle hakkavad, sest just need tehnikad aitavad edasi liikuda. Kuna see impulss oli rännakul nii tugev, otsustasin seda kuulata ja registreerisin end kursustele järgmisel päeval.

Olen sellele otsusele väga tänulik, sest see muutis reaalselt mitte ainult minu, vaid ka minu lähedaste elu väga positiivses suunas. Ja seekord ei olnud see enam 3-4 päevane muutus, vaid püsiv. Ja just see inspireeris ka abikaasat uuesti oma materjalid üles otsida ning hakkasime koos pusima. Ning täna oleme mõlemad väga pühendunud praktikud.

See on minu isiklikust kogemusest kõige suurem väljakutse Practical Consciousness’iga alustades. Sama julgen pakkuda ka tuttavate juttude põhjal, kes on Practical Consciousness kursusel käinud, aga tehnikaid tööle ei saanud. Lihtsalt väga keeruline on alguses teadvustada, eristada ja aru saada praktiliselt, mis sisemaailmas toimub ja kuidas üks või teine nähtus midagi mõjutab.

Need 3 võimet on 5 keha süsteemi 4 tasandi ehk „Teadvuse“ superomadused, mida kasutame tegelikult igapäevaselt seda endale teadvustamata: me kõik ju teeme vahet (eristame) punasel ja sinisel, õunal ja avokaadol, ning külmikul ja pliidil. Enne Practical Consciousness’iga lähemalt tutvust tehes ei küsi aga mitte ükski inimene endalt, mis vahendit me selliste eristuste tegemiseks kasutame?

Muidugi oleks lihtne tavamõistes öelda, et me teeme seda „mõistusega“. Tänane Practical Consciousness praktik ütleks selle peale aga kiiresti „Hoia hobuseid!“. „Kui mõistus ehk mõtlemine tähendab meie võimet meenutada, ette kujutada ja toimuvat kommenteerida, siis missugust nendest kolmest sa punasel ja sinisel vahet tegemiseks kasutad? Kas sa meenutad selleks midagi? Ei. Kas sa kujutad ette midagi selleks? Ei. Kas sa pead neid värve endale kirjeldama mõttes? Ei. Kuidas sa siis mõistust nendel vahet tegemiseks kasutad?“.

Nii vähe oligi vaja selleks, et mõistusest mööda hiilida, ning tõdeda, et ega ikka ei kasuta küll me asjade eristamiseks mõtlemist. Me kasutame selleks oma Teadvust.

Probleem on aga selles, et ühele tavainimesele seostub sõna „teadvus“ lihtsalt teadvel olemisega meditsiinilisel tähenduses: „Kuni ma ei maga või pole ma nuiaga pähe saades teadvust kaotanud, olen ju teadvel. Mis selles nii erilist on?“. Jah, meditsiinilises tähenduses ei olegi. Aga hetkel ei käi jutt teadvel olekust meditsiinilises tähenduses. 

Tuleme teadvele

Jutt käib meie võimest „olla teadvel“ millegi teadvustamise tähenduses – kuni sa tead, et sa midagi teadvustad, oled sa teadvel. Unes olles on meie kogemus ju ka, nagu oleksime teadvel. Aga alles ärgates saame aru, et tegemist oli unega.

Teistsugune kogemus on aga „teadlik unenägemine“, mida mõned inimesed kogevad – nad on teadvel sellest, et nad näevad und, mistõttu on nad suutelised ka und suunama ja teadlikult selles käituma. Enamusele meist on see aga kättesaamatu.

Täpselt samamoodi oleme „avatud silmadega“ unes igapäevaelus. Meie unenäoks on meie uskumuste süsteem, millel lisanduvad automaatselt aktiveeruvad mõtted (sildid, kirjeldused) ja emotsioonid, millega samastunud oleme. Ka nendega saame sageli kogemuse, et „ärkame“ mõttesse vajumisest üles, või vaibub emotsioon, mis oli pannud meid käituma „mitte-meielikult“.

Just nendel hetkedel „tulemegi teadvele“ joogalikus tähenduses – me saame vahetult teadlikuks millestki, millest me hetk tagasi teadlikud ei olnud. Enne seda on aga toimunud midagi väga huvitavat:

1. Me märkasime ehk teadvustasime, et oleme mõttesse vajunud;
2. Samal hetkel me eristasime oma kogemust mõnest varasemast, mil me polnud mõttesse vajunud (vastasel juhul me ju ei teaks, et oleme mõttesse vajunud)
3. Ja samal hetkel saime aru, mis toimub: me oleme mõttesse vajunud.

Kõik need kolm protsessi on põhimõtteliselt üheaegsed, ja seda kõike „teeb“ meie Teadvus.

Just tänu sellele võimele saamegi „teadveloleku„ seisundi joogalikus tähenduses olla teadlikud, eristada ja aru saada kõikvõimalikest objektidest meie ümber, mida läbi 5 tunnetusvahendi kogeme: lõhnad, värvid, maitsed, helid ja tundmused.

Aga täpselt samamoodi võime olla teadlikud, eristada ja aru saada ka sisemaailma objektidest, nagu näiteks mõtted ja emotsioonid.

Just see on hädavajalik Practical Consciousness praktikate tööle saamisel. Nii nagu me kasutame kirjeldatud teadvuse omadusi (üldjuhul täiesti enesele teadmata) punase eristamiseks sinisest, kasutame sama võimet mõtete eristamiseks emotsioonidest. Miks see üldse vajalik on?

Kuidas eristada punast ja sinist lillast?

Kuna „punane“ ja „sinine“ värv moodustavad segunemisel „lilla“ värvi, saame seda vaadates „lilla värvi kogemuse“. Veidi sarnaselt moodustub tavamõistes emotsiooni ja mõtte „segunemisel“ teatud „emotsionaalne kogemus“, mis võib olla nii positiivne kui negatiivne. Aga nii nagu tavainimene ei suuda lillas eristada punast ja sinist, ei oska üldjuhul ilma joogaliku väljaõppeta inimene eristada selles „emotsionaalses kogemuses“ ka mõtlemise osa ja emotsiooni osa. Tea jaoks on see üldjuhul lihtsalt üks kogemus.

Paludes aga selle kogemuse osadeks lahti võtta – küsides näiteks, „mis tegelikult toimus?“, „mida sa sellest hetkel mõtled?“ ja „mida sa selles osas täpsemalt tunned?“ -, võib inimene hätta jääda? Miks?

Üldjuhul ei ole me harjunud kirjeldama tegelikke sündmusi, vaid oma mõttelisi kirjeldusi nendest sündmusest – me oleme oma mõtetega samastunud. Samuti ei ole me harjunud oma tundeid tundma, vaid pigem kirjeldama nende mõju mõtetele ja „enesetundele“, mis taas tähendab aga nendega samastumist. Lühidalt öelduna – me oleme jätkuvalt unes.

Ja siin „eristamisvõime“ ja Practical Consciousness tehnikad mängu tulevadki. Kuni me oleme unes – teadvele tulemata oma sisemaailmaga samastunud – , ei saa me tehnikaid tööle (me võime neid teha, aga mõju puudub). See oleks umbes sama nagu öösel magades unes elukaaslasele midagi öelda, aga hommikul ärgates avastada, et ta ei teagi seda. Muidugi ta ei tea, sest sa ei andnud seda infot edasi tegelikule elukaaslasele, vaid ainult oma alateadvuse projektsioonile temast.

Samamoodi võime näiliselt „ärkvel olles“ teha Practical Consciousness tehnikaid, mõistmata, et ajame pidevalt segamini emotsioone mõtetega, ja „samastunud seisundit“ „teadveloleku seisundiga“. Selle kõige tulemuseks on üks suur segadus ja tehnikate mitte toimimine. Just selle segaduse ületamiseks tasub treenida teadvustamise- , eristamise- ja arusaamise võimet.

Kuidas seda takistust ületada?

Isikliku kogemuse baasil julgen arvata, et neid kolme oskust aitavad arendada kõige paremini keskendumisharjutused. Kui sa oled Babaji Krija Jooga I astme pühenduse saanud, on sealt minu lemmikud Shuddhi Dhyana ja Eka Rupa Dhyana. Need panevad meid lihtsalt märkama, kui tähelepanu on hajunud. Samuti arendavad need eristamisest, sest see on ju vajalik, et „ärgates“ aru saada, millele tähelepanu on liikunud.

Kui sa aga pühendust läbinud ei ole, on väga efektiivne kindlasti ka näiteks budistlik teadveloleku meditatsioon (mindfulness). Istu ja jälgi lihtsalt, mis sinu sisemaailmas toimub. Võta Vaatleja (Tunnistaja, Uurija) positsioon ning lihtsalt jälgi, kuidas 15-20 minuti vältel erinevad mõtted ja emotsioonid kerkivad ja vaibuvad. See on üks kindel viis hakata paremini märkama, eristama ja orienteeruma oma sisemaailma protsessides.

Kui sa oled omandanud põhimõttelise usu, et emotsioonid kui vitaalne keha on reaalne nähtus, ja suutnud hakata ka teadvustama, eristama ja aru saama aktiveeruvatest emotsioonidest, võib usutavasti kolmandaks komistuskiviks saada suhtumine emotsioonidesse.

See on samuti üks osa Practical Consciousness I kursuses, millele Ingvar küll rõhutatult tähelepanu juhib, aga mille tähtsusele oma ignorantsuse otsas alles mitu kuud hiljem pihta sain. Ja seepärast ka alguses ma tehnikaid tööle ei saanud.

Nagu 1.põhjuses sai kirjutatud, oleme usutavasti kõik vähem või rohkem tavateaduse poolt ajupestud. Mulle endale meeldib öelda, et me oleme teadlaste poolt ikka korraliku tünga saanud. Ja üheks selle suure tünga osaks on usk, et:

1. Emotsioonid on ajukeemia muutuse tagajärg;
2. Emotsioonid on isiklikku laadi – nad on personaalselt minu (või sinu või tema) omad.

Täna julgen väita, et kumbki nendest väidetest ei pruugi olla täpne. Vaatame neid veidi lähemalt.

Tavamõistes ei saa ajukeemiat, ja järelikult ka emotsioone instantselt muuta. Kas tõde?

Kas sul õnnestub halb tuju instantselt asendada hea tujuga? Ja seda ilma mõtlemise teemat muutmata (a la keskendud millelegi positiivsemale), ilma mingeid meditatsioone jms tegemata, vaid päris niimoodi 1-3 sekundiga?

Kui jah, siis usutavasti ei valiks sa kogeda ühtegi negatiivset emotsiooni üle 10 sekundi – sul poleks mitte kunagi halba tuju, solvumist, pahameelt ja masendust. Usutavasti kogeme kõik selliseid seisundeid pikemalt kui 10 sekundit (vähemalt seni, kuni Practical Consciousness praktikad käppa saame). Kas järelikult on teadlastel õigus – emotsioon ongi ajukeemia muutuse tulemus, mille vaibumist tuleb lihtsalt oodata?

Practical Consciousness praktikud aga teevad seda. Iga päev kümneid kordi!

Kuigi jah, mind on just nii õpetatud – emotsioon on ajukeemia -, kinnitab mu isiklik kogemus (ja sadade teiste Practical Consciousness praktikute kogemus) midagi muud. Practical Consciousness tehnikate abil ma ju reaalselt vabanen negatiivsest seisundist ja tujust instantselt – mu reaalne kogemus kinnitab seda, kuidas emotsioon „lahkub“ või „lahustub“, ja mu seisund muutub hetkega negatiivsest neutraalseks (tuju muutub, meeleolu muutub, kannatus lõppeb). Ja ma vaatan seda kõike Tunnistajana isiklikult pealt (ilma millessegi või kellessegi uskumata).

Kui see juhtuks „pool-juhuslikult“ ühe korra, võiks keegi veel mind veenda, et mulle lihtsalt tundus, nagu oleks emotsioon „lahkunud“, sest tegelikult surusin ma selle alla või see lihtsalt vaibus. Kui sa aga koged seda mitusada korda, ja see toimub alati ühtemoodi konkreetse tegevuse tulemusena, ei pea sa enam rumalaks ja segaduses olevaks ennast, vaid kõiki neid, kes ilma seda järele proovimata püüavad sulle väita, nagu oleks see pool-juhuslik, illusioon või allasurumine.

Ja kui sa üritad nendele oma kogemusest rääkida, ja teed seda siira sooviga ka nende ellu positiivseid muutusi tuua, aga näed, kuidas nad selle võimalikkust eitavad (sest emotsioon olevat ju pelgalt ajukeemia, mida mõjutada ei saa!) ja selle proovimist väldivad, asendub su siiras abistamise soov kaastundega: „No kannatage siis edasi! Järelikult pole veel teie kord vabaneda“.

Järelikult ei ole emotsioon pelgalt ajukeemia, vaid midagi muud. Aga mis see siis on?

Siin läheb asi muidugi väga müstiliseks, mis võib põrkuda iga normaalse inimese uskumuste süsteemiga. Ja just seepärast olin ka mina pikki aastaid Practical Consciousnessi tuline skeptik, uskudes, et mitte ükski joogalik tehnika ei ole üle teadlaste avastustest.

Samas aga ei arvestanud ma asjaoluga, et moodne teadus on umbes 100 aastat vana. Joogateadus on aga tuhandeid aastaid vana. Kas võib olla lihtsalt, et moodne teadus ei ole lihtsalt veel joogateadusele järele jõudnud?

Nimelt ütleb joogateadus, et emotsioonid ei ole mitte pelgalt meie ajukeemia tulemus, vaid osa loodusjõududest, aga miniatuursel tasandil. Nii nagu erinevad loodusjõud looduses moodustavad teatud geograafilisele piirkonnale iseloomuliku kliima, võivad analoogsed loodusjõud palju väiksemal tasandil moodustada iga individuaalse „inimühiku“ sisekliima ehk emotsionaalse keele.

Ja just seda emotsioonid joogalikus tähenduses ongi – miniatuursed loodusjõud, mis moodustavad igale inimese iseloomuliku isiksusliku ja käitumusliku baasi (päris ajuvaba väide teaduspõhise inimese jaoks, eks!?).

Loodusjõud on loodusjõud

Loodusjõud jääb loodusjõuks, sõltumata tema mastaabist ja ulatusest. Ja nii nagu põlisrahvad (sh ka vanad eestlased) tuhandeid aastaid erinevate loodusjõududega suhestunud ja suhelnud on, kinnitavad sama ka joogalikud allikad – igal loodusjõul on väidetavalt „teadvus“, millega meie oma inimteadvusena suhestuda saame.

Ja kui emotsioonid on miniatuursed „teadvusega“ loodusjõud, siis äkki leidsid muistsed joogameistrid viisi ka nendega suhestuda ja neid mõjutada (päris ajuvaba väide teaduspõhise inimese jaoks jälle, eks!?).

Muidugi on see absoluutselt vastuolus kõigega, mida moodne 100-aastane teadus täna kinnitab. Ilma viimase 1,5 aasta isikliku kogemuseta naeruvääristaksin ka ise jätkuvalt sellised väited, aga ei saa seda enam teha, sest reaalselt lahkuvate emotsioonide ja muutuvate seisundite kogemust meie 100-aastane „ametlik teadus“ ju selgitada ei suuda.

Järelikult jääbki üle iidne joogateadus, sest kolmandat selgitust isiklikule reaalsele kogemusele keegi hetkel lihtsalt pakkunud ei ole (ja mulle endale ning teistele ei tundu vist ka, et ma lihtsalt ära pööranud olen).

Ükski loodusjõud ei saa kuuluda kellelegi

Sellest tulenevalt võibki öelda, et kuna joogalikus tähenduses ei ole emotsioonid ajukeemia tulemus, vaid hoopis miniatuursed loodusjõud, ei saa need olla ka isiklikku laadi. Keegi meist ei nimeta tagahoovis puhuvat tuult „enda tuuleks“, vaid lihtsalt tuuleks.

Samuti ei tasuks äkki siis ka emotsioone nimetada enam „enda emotsioonideks“, vaid lihtsalt emotsioonideks, mis mind hetkel mõjutab. Ja kui need on lihtsalt emotsioonid, ja nad hetkel põhjustavad mulle ebamugavust, siis miks mitte proovida nendest vabaneda? Ja just seda iidsel joogatarkusel baseeruv Practical Consciousness kaasaegsele inimesele pakub. Iseküsimus on, kes on valmis seda proovima, ja kes jääb kinni alles lapsekingades olevasse teadusesse?

Kuidas seda takistust ületada?

Mu isiklik kogemus on selliste murranguliste uskumuste muutmisel olnud kahe-etapiline:

1) Usk Õpetajasse

2) Isiklik kogemus.

Üks minu olulisi õpetajaid vaimses arengus on olnud Sri Nisargadatta Maharaj, valgustnud meister Indiast. Tema ütles oma raamatus „Ultimate Medicine“, et ta uskus alguses lihtsalt oma Gurut, kelle väitel olevat ainuke reaalsus Teadvus ehk „I am“ (Mina olen).

Tema Guru soovitas toona umbes 30-aastasel Nisargadattal teadvustada konstantselt lihtsalt seda, et ta on olemas, ja lubas, et universaalne Olemus (Beingness) kannab kõige muu eest hoolt. Kuigi see oli Maharaj’i jaoks väljakutse, usaldas ta oma Õpetajat täielikult, mistõttu keskenduski ta järgmised 4 aastat oma „mina olen“ kogemusele. 4 aasta möödudes toimus temas täielik eneserealisatsioon.

Usutavasti on meiega siin samamoodi. Ingvar, kes on kahtlemata võimas teerajaja vaimsete otsingute praktilises sfääris, on läbi otsinud kõik nurgatagused, kuhu üks vaimne otsija sattuda võib.

Selle tulemusena on ta leidnud „Tee“, mis on enne teda viinud tuhanded Siddhad, ja viis ka tema eneserealisatsioonini. Ja seda järgides võib uskuda, et viib ka meid. Seetõttu tasubki mõnikord lihtsalt uskuda oma õpetajat, ning seda isegi olukordades, kus tema jutt tavaarusaamistega täielikku vastuollu läheb.

Siia kategooriasse kuulub kahtlemata ka väide, nagu oleksid emotsioonid loodusjõud, millega on võimalik suhestuda ja suhelda, ning nendest vabaneda. Kas sa oled aga valmis Ingvari sõnu päriselt uskuma?

Kui jah, siis sealt edasi võimegi jõuda teise punktini – isikliku kogemuseni. Nii nagu Nisargadatta jõudis eneserealisatsioonini 4 aastaga, võime meie jõuda omani ka meie jaoks ettenähtud ajal. Selleks tuleb alguses lihtsalt „uskuda“, aga seda tuleb täiendada pideva praktiseerimisega (kas mitte Ingvar ei soovita samuti oma õpilastel kinnistada end „mina“ kogemusse, mis on tegelikult sama harjutus, mida tema Guru soovitas Nisargadattale?).

Just sellest tulenevalt võtsin ma nõuks 2021. aastal eksperimendi korras uskuda KÕIKE, mida Ingvar oma Practical Consciousness kursustel ja Babaji pühendustel räägib. Ja võib-olla kõige muu kõrval just tänu ka sellele hoiakule sain lõpuks tema väidetele isikliku kogemuse – tehnikad hakkasid tööle.

See omakorda suurendas mu usku Ingvarisse veelgi, ja kasvatas üha enam ka soovi seda kõike lähemalt uurida ning järele proovida. Just see hoiak ja protsess on viimase 1,5 aastaga muutnud täielikult minu arusaamist nii iseenda kui maailma toimimisest.

Julgen öelda, et see oli minu jaoks alguses üks suurimaid komistuskohti. Nagu eelmistes punktides sai kirjutatud, on meil üldjuhul sisemaailmas toimuva osas täielik segadus – me ei teadvusta, erista ega saa täpselt aru, mis seal toimub. Vähemalt minu jaoks oli see nii.

Meie jaoks on kõik seisundid sageli lihtsalt „emotsionaalsed kogemused“, millest ei ole lihtne eraldada „emotsionaalset“ ja „mentaalset“ komponenti. Aga just seda Practical Consciousness praktikad eeldavad – emotsioonidele tuleb teha ühte tüüpi tehnikaid, kontseptsioonidele teist tüüpi. Kuidas aga siis eristada emotsiooni mõttest?

See oligi minu suurim väljakutse. Olen terve elu olnud väga mentaalne inimene, mille taustal olen kõik emotsioonid lihtsalt allasurumise kaudu vaigistanud. Tänu üle-arenenud mentaalsusele olin harjunud ka kõiki emotsionaalseid olukordi kirjeldama, õigustama ja olukorraga toime tulemiseks uusi mentaalseid mudeleid enda pähe looma (et vähemalt mõttes selle emotsionaalse olukorraga kuidagi toime tulla). Kindlasti aga ei olnud ma harjunud midagi tundma.

Just seda aga Practical Consciousness II taseme õpe ju eeldab. Sa pead hakkama tundma emotsioone oma keskteljel. Ütlen ausalt, et alguses ma ei tundnud absoluutselt mitte midagi – ma küll kuulsin Ingvari soovitusi selle kohta, aga alguses olin täiesti veendunud, et sa pead lihtsalt ette kujutama, et seal midagi oleks. Ja olin täiesti veendunud, et mitte ükski inimene ei tunne seal midagi. Aga ma eksisin – täna tunnen igat väiksemat liigatust torsos, kuhu teen siis koheselt ka emotsioonide või vastuseisu vabastamise tehnika.

5a. Sa ei suuda eristada emotsiooniga samastumist ja emotsiooni aktiveerumist keskteljel, mistõttu upud „emotsionaalsesse udusse“

Jah, nii oli. Umbes 1 kuu pärast intensiivset harjutamise perioodi hakkas mu teadvustamise ja eristamise võime paranema, ning hakkasin tõsimeeli torsos ja keskteljel olevaid pingeid avastama. Ja seni, kuni see ei olnud samastunud (Ingvari sõnul: „Emotsioon ei ole veel „draakoniks“ muutunud“), sain sellega päris hästi hakkama.

Küll aga oli palju problemaatilisem olukord, kui olin emotsiooniga samastunud, misjärel leidsin ennast totaalsest emotsionaalsest udust. Nendel hetkedel ei tundnud ma torsos taas mitte midagi – lihtsalt jube s*** oli olla!

Ja kui ikka nii sant on olla – kobad täielikus emotsionaalses horros-shows -, kipud muutma enda jaoks asja hullemaks, sest sant seisund surub tähelepanu uuesti mentaalsusesse ja muudkui mõtled olukorra peale. Mõnikord toimusid ikka sellised mind-attackid (mentaalsed rünnakud), et sõna otseses mõttes tahtsid justkui katuselt alla hüpata, et sellest emotsionaal-mentaalsest terrorist pääseda.

Tavaliselt oleme ju harjunud sellistes olukordades midagi tegema, et sellest seisundist välja saada – vaatad telekat, helistad kellelegi, sööd või jood midagi, lähed trenni, ostad midagi jne. Ja tegelikult see ju aitabki! Kuna olin aga valinud Practical Consciousness tee, siis keeldusin astumast sellesse vanasse vakku – ma ütlesin endale, et sul ongi 2 varianti: kas lahendad selle olukorra Practical Consciousness tehnikate abil ära või hüppagi siis katuselt alla. Kuna teadlikkus oli õnneks juba nii kõrge, et taustal sain aru, et alla pole vaja kuskilt hüpata, sest see toimub kõik minu sisemaailmas, mida ma pealt vaatan. Järelikult on lahenduseks proovida rahuneda ja teadvustamise, eristamise ja arusaamise võime kasutusele võtta.

Selleks siis istusingi kõige hullemas emotsionaalses seisundis meditatsioonipadjale ja esmalt tuletasin meelde 5 keha hierarhiat, küsides endalt: „Ok, kus su probleem praegu päriselt on?“. Kas keha valutab? Ei. Kas mõtted on, ja missugused? Jah. Kas need mõtted põhjustavad emotsioone? Jah. Kas teadvus/Mina kannatab? Ei, ainult vaatab.

Novot, järelikult pead leidma hetkel lahenduse oma mentaalsusele ja emotsioonidele, mitte katuselt alla hüppama. Ja seda ma siis püüdsin teha. Kõige pikem sessioon oli vist 2,5h. Aga ma sain jagu! See oli täiesti müstiline kogemus, kui kõige hullemas mentaal-emotsionaalse rünnaku kätte sattudes ühel hetkel avastad, kuidas said kontseptsioonile ja emotsioonile pihta, ning hetkega on udus läinud ning normaalne/neutraalne seisund taastunud.

Kuidas seda takistust ületada?

Nagu varasemalt kirjutasin, on suurimaks väljakutseks nendes olukordades eristamisvõime, ja seda eriti emotsionaalses udus olla. Aga kui see on suurim väljakutse, siis järelikult on see ka suurim võimalus.

Ikka ja jälle tuletasin meelde Ingvari sõnu, et kontseptsioone sa kuulad ja vaatad, ning emotsioone sa TUNNED. Ja just seda siis meditatsioonipadjal tegin – uurisin ja puurisin, kumb on mõte ja kumb on emotsioone, ja muudkui pusisin tehnikaid teha.

Kui sellised väga retsid seisundid on sulle tuttavad, soovitan sulle sama. Tundmise ja mõtlemise eristamisel aitas väga palju ka häälepealte lõdvestamise tehnika. See võimaldas korraks „ülakorruse“ vaikseks saada, et siis viia teadvustamise fookus tundmisele. Päris kinesteetilisele tundmisele, mitte abstraktses mõttes enesetunde tundmisele (millel ma ka alguses väga vahet ei suutnud tunda, sest keeleliselt tekitab see segadust).

Niimoodi hakkasin aru saama, mida ma päriselt tunnen, kui emotsioon peale tuli. Ja see võimaldas ka täpsemalt aru saada, kuhu pean vastavaid tehnikaid suunama. Ajas hakkasid sellised emotsionaalsed rünnakud üha vähenema, sest esiteks olin vist kõige suuremad koletised ära vabastanud, ja aja möödudes paranes ka „teadvustamise“ ning „eristamise“ võime, mis võimaldasid üsna kiiresti päris olukorrast/probleemist „aru saada“ (kasutasin „arusaamise“ võimet),  mis aitas ka tõhusamalt tehnikaid teha.

Veel üks asi, millega olen ise palju hädas olnud, on mälu pealt tehnikate sooritamine. Seda on palju ka oma loengutes ja Satsangidel rõhutanud Ingvar – me saame algse tegelikkusel baseeruva kogemuse, mida hiljem püüame taasluua mälu pealt.

Isiklikult puutusin sellega kokku umbes 6 kuud pärast Practical Consciousness tehnikatega süsteemset tööd, mil olin juba tehnikad enam-vähem käppa saanud. Kuna tundusin endale olevat juba kõva proff, hakkasin tegema asju käigupealt, aga nagu hiljem taipasin – ka mälu pealt. Ja siis ootamatult avastasin, et tehnikad enam ei tööta – emotsioonid ja kontseptsioonid ei vabane.

Alguses tekitas see frustratsiooni, seejärel ka hirmu, sest olin juba mõnusa „kannatuste-vaba“ eluga ära harjunud: kui emotsionaalne reaktsioon tekkis, olin selle kiirelt vabastanud, pea puhtaks saanud, ja päevaga või olukorraga adekvaatselt edasi läinud. Ja nüüd ootamatult ei toimunud seisundi muutust – emotsioon ei vabanenud!

See on umbes sama kogemus, nagu sul on pinnu eemaldamise vahend, mida pidevalt puid riita ladudes kasutad. No ikka juhtub ju, et pind läheb näppu. Aga ole mureta, siin on väike vahend, mis iga suurusega pinnu hetkega eemaldab. Tänu sellele teadmisele võtad sa ka puute riita ladumist palju vabamalt – võtad korraga rohkem ette, teed kiiremini jne. Sa ju tead, et halvim, mis juhtuda saab, on pind näpus, mille sa hetkega eemaldad, ja saad edasi toimetada.

Ning siis ootamatul avastad, et pind on sõrmes, aga vahend ei tööta enam. Vahid pindu, pigistad sõrme, proovid vahendit, aga pind välja ei tule. Sa kannatad!

Umbes sama oli emotsioonidega. Olid harjunud juba „elus rohkem ette võtma“, sest teadsid, et nii kannatuste algus kui lõpp on sisemaailmas, mida sa nüüd palju paremini valitsesid.

Ja siis ootamatult avastad, et lööb emotsiooni küll üles, aga tehnika ei toimi: pea ei lähe selgeks ja oled jätkuvalt emotsionaalses „udus“, mis mõjutab nii sinu enesetunnet kui ka võimet olukorras adekvaatselt käituda või see lahendada. Mida nüüd teha?

Tänu Ingvari vihjetele, ja veidi vist edasi arenenud teadvustamise ja eristamise võimele sain ühel hetkel pihta, kus olin vea teinud – ma tegin tehnikaid mälu pealt. See tähendab olukorda, kus meil on mällu salvestunud eelmiste vabastamiste kogemus, ja järgmisel korral reaalselt mõnda emotsiooni vabastada püüdes ei keskendu me enam reaalselt emotsioonile torsos, vaid mälus olevale pildile eelmisest kogemusest (fantoomile).

Segadusse ajav on see seetõttu, et meile tundub, nagu keskenduksime jätkuvalt tegelikule emotsioonile, aga tegelikkuses on meie ja tegeliku emotsiooni vahel „mentaalne loor“ – mälus asuv päris olukorra replika. Kahjuks aga sellele replikale tehnika tegemine päris emotsiooni ei vabasta. Ja kuni päris emotsioon ei vabane, ei muut ka päris seisund.

Kõige selgemalt on seda võimalik seletada „Torso seiskamise“ tehnikaga, kus avastasin, et tehnika sooritamise hetkel vaatan ma hoopis pilti mälust „seiskunud torsost“ (mis oli justkui päris torso „kohal“), mitte ei teadvustanud tegelikult torso mahtu, et sellele siis tehnika sooritada. Samamoodi võime ekslikult ka „esimest emotsiooni vabastamise tehnikat“ hakata enesele teadmata tegema mälu pealt, andes korraldusi mälestustes olevatele pingetele keskteljel, mitte tegelikult aktiveerunud emotsioonidele keskteljel.

Kuidas seda takistust ületada?

Mind isiklikult on nendel hetkedel aidanud lihtsalt hoo maha võtmine ja tehnikate tehnilise protsessi üle vaatamine:

• Kas ma ikka olen Minas tehnikat tehes?
• Kas ma ikka teadvustan tegelikku emotsiooni või kontseptsiooni või vaatan mälestust?
• Kas ma ikka olen jätkuvalt kohal pärast tehnika sooritamist veendumaks, mis toimus, või libises teadvustamise fookus juba enne tehnika lõppu muudele mõtetele?

Need 3 küsimust on mind aidanud mälu pealt tehnikate sooritamise juurest uuesti tegelikkusel baseeruva sooritamise juurde naasta.

Selle takistuse põhjused on veidi sarnased eelmisega, milleks on vähene tähelepanu valdamine ja sellest tulenev kohalolu kadumine. Avaldub see takistus selles, et sa suudad küll eristada emotsiooni, ja teed tehnika justkui ka õigesti, aga „lõpetad“ liiga vara ära.

Kuni me teeme tehnikaid meditatsioonipadjal, on seda lihtsam vältida. Kui hakkame aga tegema neid keset igapäevaelu (hiljuti tegin neid näiteks hambaarsti toolil, kui hambaarst oma jutuga emotsioone tekitas), siis oleme pidevalt keskkonnas, mis nõuab tähelepanu. Autoroolis tehnikat tehes võib kõrvalrajal sõitja su tähelepanu häirida. Koolitades võib klassiruumis istuja su tähelepanu häirida. Ja õhtusöögilauas võib su kaaslane su tähelepanu häirida.

Kõik need olukorrad viitavad samale asjale – me ei hoia tähelepanu tehnikal lõpuni, mistõttu ei pruugi tehnika korralikult toimida.

Olen avastanud ka seda, et tähelepanu kipub minema libisema, kui oleme kimpus takistusega #6 – me teeme tehnikaid mälu pealt. Juba mälu pealt tegemine iseenesest viitab sellele, et me ei keskendu piisavalt. Ja kui me oleme juba vale harjumuse sisse harjutanud, annab sellele hoogu veel käigu pealt tegemisel tähelepanu hajumine tehnika lõpus: esiteks, me ei keskendu tegelikule emotsioonile, vaid mälupildile (takistus 4), millelt ka veel tähelepanu liiga vara ära hajub.

Siiski ei ole vist see probleem asjakohane ainult mälu pealt tehes. Sellega võib silmitsi seista iga praktik, kellele tundub, et ta on juba teatud tasemele jõudnud, mistõttu ei ole vaja enam nii palju keskenduda. Tegelikult on vaja absoluutselt igal korral keskenduda. Kõik need sündmused – emotsioonide ja mõtete teke, ja tehnika sooritamine – toimuvad tegelikkuses, mis eksisteerib ainult PRAEGU, mistõttu igasugune tähelepanu hajumine praegust välja, muudab ka tehnika eduka sooritamise võimatuks.

7a. Sa muutud „mugavaks profiks“ ja lahmid niisama ilma kohal olemata

Eespool kirjeldatud takistuse väikeseks vennaks on „mugava profi“ sündroom, mis viitab samale asjale – tunned end juba nii profina, et ei keskendu tehnika sooritamise ajal enam piisavalt. Selle tulemusena hakkadki tegema tehnikaid kas mälu pealt (takistus #5) või tähelepanu hajub tehnika vältel või lõpus (takistus #6). Lõpptulemus on alati sama – tehnika ei toimi.

Kuidas seda takistust ületada?

Usutavasti aitab siin kõige paremini praeguse hetke üles leidmine. Selleks aitab mind kõige paremini kas tähelepanu viimine hingamisele, teadvusele või Tegelikule minale. Need on kolm nähtust, mis eksisteerivad ainult olevikus, mistõttu saab nende kaudu alati end hinnata.

Nii mälu pealt tegemist kui tähelepanu hajumist aitab vältida enne tehnika sooritamist mõne teadvele toova eeltehnika sooritamine, mis aitab mentaalsest unest väljuda, et tegelikkusega kontakt luua.

Armastatud buda munk Thich Nhat Hanh on öelnud ühes oma raamatus: „Kõik märkavad, kui hammas valutab. Kes aga märkab, kui hammas ei valuta?“. Mind toona see tsitaat väga kõnetas, sest sain aru, kuidas vaimse arenguga tegeledes on väga oluline proaktiivsus.

Sageli läheneme oma elule, sh vaimsele arengule ning eneseotsingutele reaktiivselt – me tegeleme olukorraga siis, kui see on juba halb. Practical Consciousness ja emotsioonide vabastamise kontekstis tähendab see emotsioonide vabastamist siis, kui:

1. a) Emotsionaalne seisund juba väga halvaks muutub;
2. b) Tagantjärele õhtul, proovides kõik päeva emotsioonid ära vabastada.

Halb seisund tingib „endaga tegelemise“

Veidi teises kontekstis, aga kunagi olla üks poliitik öelnud, et ega head kriisi saa raisku lasta. Sama kehtib ka enesearengu kohta – sageli on endaga tegelemise alustamise algpõhjuseks kriis elus.

Iseenda ja oma tuttavate baasil on meestel sageli segadused äride ja rahaasjadega, ning naistel suhetega (aga võib olla vabalt ka vastupidi). Need on eluperioodid, kus negatiivseid emotsioone on palju, mistõttu hakkab inimese kannatus katkema, ja algab otsing. Sageli päädibki see ühe või teise „vaimse“ raamatu või kursuse leidmisega, mis siis võibki inimesele palju kasu tuua.

Minu enda vaimsed otsingud algasid samal põhjusel 2006. aastal. Aga ma ei olnud üksi – koos minu oli veel 2 äripartnerit, ja me kõik hakkasime kõvasti vaimlema. Kahjuks kadus aga nende huvi üsna pea pärast kõige keerulisema eluperioodi lõppemist, misjärel naasesid nad „normaalse“ elu juurde tagasi.

Practical Consciousness tehnikatega on vist sageli samamoodi – palju kasutavad seda plaastrina, kui seis halvaks muutub ehk mõni emotsioon peale tuleb. Probleem on aga selles, et nagu Takistuses #5a juttu oli, võib emotsionaalne udu sellises olukorras nii paks olla, et ei saagi tehnikat tööle. Ja kui head ennetavat ja proaktiivset praktika vundamenti all pole, võibki inimene mõned korrad proovida, ja tõdeda, et see värk ei tööta.

Selle põhjuseks on aga liigne reaktiivsus. Practical Consciousness annab häid tulemusi, kui sellele läheneda proaktiivselt.

Tagantjärele õhtune vabastamine on proaktiivne, aga ei pruugi olla piisav

Meil on abikaasaga kummalgi min 20-30 minutit päevas, mil me meditatsioonipadjal Practical Consciousness praktikatega tegeleme. Ma ise nimetaksin seda proaktiivseks lähenemiseks – vahet pole, mis seisund parajasti on, sa lähed ja teed oma praktikad ära.

Ja üheks osaks sellest praktikast on päevasündmuste läbivaatamine, et kerkinud emotsioonid siis ära vabastada (et järgmisel korral samas olukorras enam seda jama ei juhtuks (mäletad Takistus #4, kus oli juttu alateadlikest ühendustest sündmuste ja emotsioonide vahel)). See töötab väga hästi!

Siiski ei olnud see minu jaoks piisav, mistõttu hakkasin üsna kiiresti proovima juurutama neid tehnikaid igapäevaellu ehk proovisin neid kasutada täiesti käigupealt. Ja see oli täiesti uus tase!

Alguses oli muidugi pusimist, sest meditatsioonipadjal istudes on silmad kinni ja seisad silmitsi ainult oma sisemaailmaga. Igapäevelu pakub aga sündmusi 10 kanalist – 5 välisest ja 5 sisemisest tunnetusvahenditest. Ja me kõik teame, kui nõudlikud need sündmused on, mistõttu pole alguses lihtne selle kõige keskel teadvele tulla, emotsioon/kontseptsioon teadvustada ja eristada, ning seejärel tehnika sooritada.

Aga see on võimalik! Täna teadvustan ja eristan ka väiksemaid (hetke mõttes, tulevikus võib see oluliselt tundlikumaks veel minna) „liikumisi“ torsos, millega käigupealt siis kohe ka tegelen. Sama teen ka kontseptsioonidega – jälgin kiivalt pidevalt, et ei ajaks tegelikkust mõtetega segamini, ja proovin pidevalt ka infot ammutada Eluraamatust, et niipidi kõik automaatselt aktiveeruvatele kontseptsioonidele jälile jõuda.

Kuna abikaasa aga alles astub esimesi samme igapäevaellu juurutamise osas, siis näen ka, kui palju ta rohkem hädas endaga on – vabastatud emotsioonide ja kontseptsioonide hulk lihtsalt ei jõua järele, kui neid ainult 1x päevas ühekorraga teha. Samas ütleb ta, et käigupealt tegemine ei õnnestu hästi, sest ei leia alati kõiki „jõnkse“ nii kiiresti üles ja ei saa ka nendele „pihta“ (Practical Consciousness praktikud teavad, millest jutt käib ).

Loomulikult ei ole ka mul endal kõik veel nii käpas, aga igatahes vabastan emotsioone ja kontseptsioone meeskonna koolitusel klassi ees seistes, hambaarsti toolis lamades ja autoroolis istudes . Ma ei teagi, mis mulle selle eelise andis – võib-olla see, et olen 2006. aastast tegelenud mindfulness meditatsiooniga, mis on juba mu teadvustamise ja eristamise võimet ette valmistanud, aga igatahes tundus, et see kuidagi läks üsna sujuvamalt.

Seetõttu julgen soovitada pingutada selle nimel, et sa ei tegeleks Practical Consciousness tehnikatega ainult „ettenähtud“ ajal, vaid see muutuks täiesti normaalseks elu osaks nagu hingamine. Kui hoiad kuhugi haisu sisse sattudes hinge kinni, tekib mingil hetkel vajadus ju uuesti hingata.

Sama võiks olla meil ka emotsioonide ja kontseptsioonidega – nii kui tunneme, kuidas mingil hetkel emotsionaalne või kontseptuaalne „hais“ endast märku annab, tasuks sellega kohe tegelda, mitte lasta sellel „draakoniks“ muutuda või jääda õhtut ootama, et siis ennast sellest pahnast vabastama hakata.

Kuidas seda takistust ületada?

Isiklikult usun, et see on seotud meie teadvustamise, eristamise ja arusaamise võimega, mistõttu tasub seda arendada. Kui sa oled Babaji Krija Jooga I astme pühenduse saanud, on sealt väga kasulikud kindlasti Shuddhi Dhyana ja Eka Rupa Dhyana. Need asetavad meid Tegeliku mina ehk Vaatleja positsioonile, ja arendavad teadvustamise fookuse juhtimist, mis on hädavajalik tehnikate sooritamiseks. Ja seda eriti olukorras, kus sa silmad kinni ei vahi 5D filmi (ainult sisemised tunnetusvahendid), vaid 10D filmi.

Kui sa aga pühendust läbinud ei ole, on väga efektiivne kindlasti ka näiteks budistlik teadveloleku meditatsioon (mindfulness). Istu ja jälgi lihtsalt, mis sinu sisemaailmas toimub. See arendab samu kvaliteete.

Takistuses #8 kirjeldasin reaktiivset ja proaktiivset lähenemist Practical Consciousness tehnikatele. Ülim proaktiivsus tähendab aga mitte ainult proaktiivselt aja võtmist, et päevasündmuste ja kerkinud emotsionaalsete/mentaalsete probleemidega meditatsioonipadjal rinda pista, vaid proaktiivselt kogu oma elu alateadlikust saastast ära puhastada.

Emotsionaalse saasta puhastamine

Nagu Ingvar ütleb, on rusikareegel Practical Consciousness tehnikate korral selline:

• Tule teadvele
• Vabasta emotsioon (et emotsionaalsest udust välja saaksime)
• Vabasta kontseptsioon.

Isiklikult just sellises järjekorras profülaktilisele vabastamisele ka lähenesin.

Kuna oleme kõik siin „eneseotsijad“, on usutavasti paljud meid käinud ka psühholoogi või terapeudi juures. Mina küll olen! Valisin selleks Holistilise Teraapia Instituudi regressioonteraapia, mis mulle 2019-2020 palju selgust ellu tõi. Ma jõudsin selle abil jälile päris mitmetele luukeredele kapis (loe: traumad lapse või nooruspõlvest), mis ikka ja jälle mulle täna endast märku andsid.

Kahjuks aga nii nagu paljude teiste teraapiate puhul, jäid aga minu puhul ka regressioonteraapia käed natukene lühikeseks, et püsivad muutuseid läbi viia. Me läksime küll sessiooni käigus ajas tagasi, ja alateadvus pani olulised „filmid“ jooksma peas, mida terapeut püüdis siis „üle kirjutada“, aga kahjuks püsivat muutust see minus esile ei toonud. Lahkusin igal korral hea tundega, ja lootusega, et nüüd enam selle saastaga tegelema ei pea – ma ei reageeri ja ei tunne end enam „nii“ nendest olukordades – , aga kahjuks oli see mõju taas ainult mõned korrad või päevad.

Just seetõttu meeldib mulle Practical Consciousness nimetada eneseteraapia vormiks. Ja hakkasin tegema seda profülaktiliselt, nagu terapeudi juures käies. Ma võtsin reaalselt mõni päev kuni 2-3h, panin klapib pähe ja lihtsalt sukeldusin oma mõtetes minevikku. Kolasin läbi kogu lapsepõlve, nooruspõlve, romantilised suhted, seksuaaltraumad ja suhted loomulikult ema-isa ning tänase kaaslasega. Ja iga kord, kui midagi tundsin – torsos tekkis pinge -, vabastasin selle ära. Ja seda täiesti süvenemata, mida tundsin, miks tundsin, kes selle põhjustas jne. Lihtsalt vabastasin ehk puhastasin end alateadlikust pahnast.

Tavatähenduses tegeleb teraapia teatavasti just selliste küsimustega aga väga põhjalikult – mis tunne oli, kust tekkis, millega seotud jne. Practical Consciousness puhul pole see aga vajalik, sest nagu Takistuses #3 põhjalikult juttu oli, on joogalikus tähenduses emotsioon lihtsalt loodusjõud ehk energia, mis vitaalses kehas aktiveeritakse. Ja Practical Consciousness eesmärk ei ole leida ja analüüsida ning ümber mõtestada psühholoogilisi seoseid sündmuste ja emotsioonide vahel, vaid vabastada see looduslik energia vitaalsest kehast, et see enam teatud sündmuse puhul ei aktiveeruks. Sellega kaasneb kannatuste ja reaktsioon-käitumiste lõpp.

Ning see töötas. Nagu eespool mainisin, jõudis abikaasa Practical Consciousness juurde ringiga tagasi justnimelt tänu sellele, et ta nägi, kuidas ma mõne kuuga reaalselt muutusin. Alguses ta mõned korrad küsis, mis toimub, aga seejärel vaatas uskumatult pealt – kogu mu emotsionaalne kõikumine kadus, ma muutusin rahulikumaks, kohal olevamaks ja ka „kättesaadavamaks“. Selline oma silmaga nähtav muutus puudutas teda nii väga, et ta ütles ainult „Palun mulle ka üks selline muutus!“.

Just seetõttu julgen soovitada profülaktilist vabastamist ehk eneseteraapiat. Muidugi ei tähenda see, et me ei võiks paralleelselt ka terapeudi juures käia. Võib-olla on see lausa hea, sest tema oskab ju õigete võtetega viia meid alateadvuses kohtadesse, mille peale ise ei tule – ja sel ajal, kui tema toimetab ja kirjutab sinu kõrval, sina muudkui „vabastad“. Ma pole ise seda proovinud, aga see tundub mõttena väga hea.

Mentaalse saasta puhastamine

Teises etapis võtsin ette oma mentaalsuse puhastamise. Ka siin ei jäänud ma lootma ainult reaktiivsele lähenemisele, vaid võtsin asja taas profülaktiliselt ja proaktiivselt ette. Selleks istusin maha ja küsisin, mis mind elus häirib? Ja siis tegin „vabakirjutamist“.

Põhimõtteliselt panin ilma analüüsimata (kas see on ikka hea või halb, eetiline või mitte eetiline) kõik kirja, mis tuli. Ja tuli umbes 3 lehekülge. Seejärel panin kõik mõtted üherealistesse lühilausetesse, ning hakkasin vabastama kontseptsioone (Practical Consciousness III kursus).

Kuna kontseptsiooni vabanedes ei oma ma üldjuhul midagi kogetavat (emotsiooni vabanemisel järgneb üldjuhul ohe), ei teadnud ka muidugi, kas kõike ikka õigesti teen ja kontseptsioonid vabanevad. Nagu aga Ingvar ütleb, pane tähele ka selliseid kontseptsioone („kas ikka vabanes?“ jne). Seetõttu tühistasin ka kõik sellised kontseptsioonid ära, ja lihtsalt vabastasin edasi.

Kogu nimekirja läbi töötamine võttis aega umbes 4 nädalat. Ja taaskord, kogemus oli positiivne – märkasin reaalselt, kuidas teatud asjad enam mind niimoodi ei häirinud, nagu need olid varem häirinud. Täielik müstika!

Kuidas seda takistust ületada?

Võib-olla ei tohikski seda nimetada takistuseks, sest eks igal ühel meist on oma tempo. Soovitab ju Practical Consciousness tehnoloogia isegi, et ära näiteks korraga vabastada rohkem kui 4-5 emotsiooni, sest füüsiline keha peab vitaalse keha muutusega kohanema. Sama kehtib ka mentaalse keha korrastamise kohta, mis mõjutab vahetult vitaalset keha.

Kui sa siin oled veel veidi skeptiline, siis jagan oma kogemust. Nimelt olen isiklikult ühe korra, ja samuti ühe korra näinud ka abikaasa peal, kuidas pärast emotsiooni vabanemist reaalselt külmetuse laadsed sümptomid tekkisid. Ütlen ausalt, et seda kursusel kuuldes pidasin seda täielikuks liialduseks. Aga kui ise seda koged, või su lähedane su silme all diivani nurka lössi vajub, ja siis end värisedes voodisse teki alla veab, kaovad ka viimased kõhklused selle kohta, et meil tõesti need 5 keha on, ja need just nii nagu PC’s räägitud, need ka üksteist mõjutavad.

Olemegi artiklite sarja lõpuks jõudnud emotsioonide vabastamise juurest kontseptsioonide vabastamise juurde, millega juba Takistuse #9 juures algust tegime. Nagu ka Ingvar Practical Consciousness III juures mainib, läheb see temaatika juba mõnes kohas „müstilise ja uskumatu maailma“ äärealadele, mistõttu ka ise siin liiga kõva häälega kaasa ei räägiks. Alles ise avastan alandlikult seda maailma.

Siiski julgen jagada oma suurimat ahhaa-momenti, milleks oli tõdemus, et ajame päris tihti tegeliku maailma mõtetega segamini. Just seepärast ei saanud ma ka Practical Consciousness III esimeses osas alguses hästi aru, miks Ingvar sellistele lihtsatele asjadele nii palju aega kulutab, rääkides pikalt ja põhjalikult tegelikkuse ja mõtete olemusest, ning nende omavahelistest seostest.

Alles hiljem hakkasin aru saama kontseptsioonide kui nähtuse tegelikku sügavust ja tähtsust. Ja siis sain ka aru, kui oluline on puust ja punaselt enda jaoks lahti mõtestada, kus tegelikult jookseb tegelikkuse ja mõtlemise piir.

Kus jookseb mõtete ja tegelikkuse piir?

„Sa ei erista mõtteid tegelikkusest“ on isegi veidi ülbe, kas pole? Aga just selle tõdemuse ma iseenda kohta ühel hetkel sain. Jõudsin selleni pooljuhuslikult eelmises takistuses kirjeldatud eneseteraapiaid tehes.

Nimelt vaatasin mingil hetkel aknast välja, kus sõber perega jalutama läks. Ja jäin kuidagi neid vaatama ning mõttes vist ka kommenteerima, olles kindel, et ma tegelen ju tegelikkusega – sõbra ja tema perega. Kuna kõrvaklappidest tuli hea muusika, panin silmad kinni ja „vaatasin“ neid edasi, tegeldes omast arust ka tegelikkusega edasi. Ja siis taipasin, et tegelikkuse ja mõtete piir jookseb silmalaugude juurest. Ja kuna see „piir“ on nii õhuke, tegeleme sageli oma mentaalsusega ajal, kui arvame end tegelevat tegelikkusega.

Selle paremaks mõistmiseks vaata enda ees olevat arvuti ekraani. Kirjelda seda mõne sõnaga. Nüüd sulge silmad, aga kirjelda edasi – sul on see pilt mälus. Nüüd tee silmad lahti, ja seesama objekt on siin jälle. Võib-olla olen ainult mina siin veidi imelik, aga kas ka sul oli suletud silmadega ekraani kirjeldades tunne, nagu kirjeldaksid päris ekraani? Tavaliselt ju loeme „mõttesse vajumist“ kuhugi minevikku või tulevikku „ärasõitmist“, aga antud juhul olime justkui kohal, lihtsalt silmad olid kinni.

Minu jaoks isiklikult oli see väga suur ahhhaa-moment, sest sain aru, kui palju ma tegelikult istun mentaalsuses, kui arvan end tegelevat reaalsuse ehk tegelikkusega. Ja see andis mulle võimaluse hakata ka jälgima, mis mu mentaalsuses siis toimub.

Nii jõudsin ka „siltideni“, mida PC III niikuinii käsitleb, paludes vaadates toas ringi, ja märgates, kuidas igale objektile kerkib alateadvusest „silt“. Mul alguses neid „ei kerkinud“. Alles hiljem sain aru, et ma olin nende siltidega nii ära harjunud, et lihtsalt ei märganud neid. Sest ma olin põhimõtteliselt konstantselt mentaalses unes.

Sedalaadi tegelikkuse ja mentaalsuse eristamise avastamine, ja siltide märkama õppimine aitas veelgi sügavamalt aru saada selle une olemusest. Nagu Practical Consciousness III ütleb, on väike laps peale sündi kontaktis abstraktse tegelikkusega (ilma siltideta maailmaga), aga keele omandades nihkub tema tähelepanu tegelikkuselt siltidele ehk sõnadele, mis nende objektide kohta talle õpetatakse. Ja ühel hetkel kaotab ta kontakti tegelikkusega, suhestudes ainult siltidega. Ja kui see suhtub, ongi raske eristada silte objektidest, ja mentaalsust tegelikkusest.

Usun, et sedalaadi unest ärkamine on hädavajalik, et oma vaimses arengus edasi liikuda. Nagu kuskil eespool mainisin, olen olnud terve elu väga mentaalne inimene – ma olin täielikult samastunud oma mentaalsusega.

Eks seepärast alguses mulle Practical Consciousness III liialt lihtsakoeline ka tundus, ja alles hiljem selle sügavusest ja olulisusest aru sain. Samas on minu enda hea tuttav täna täpselt seal, kus ise olin paar aastat tagasi. Ta ise usub, et ta on kohe-kohe valgustumas, aga tegelikkuses täielikult mentaalsusega samastunud. Olen soovitanud talle ka PC kursustele minna, aga tema jaoks olevat see liiga „lihtne & elementaarne“, saamata tegelikult muidugi aru, et ta elab jätkuval täielikus mentaalses/kontseptuaalses unes.

Kuidas seda takistust ületada?

Esiteks soovitan väga suure põhjalikkusega kuulata Practical Consciousness III kursust. Ja kuigi kõige põnevam osa tuleb kontseptsioonide vabastamise juures, on vist kõige olulisem osa hoopis see, mis aitab enda jaoks täpselt aru saada tegelikkuse ja mõtete piiri. Minu jaoks oli seal palju segadust, sest olin harjunud mõtetes elama, ja seda sageli ka tegelikkuseks pidama.

Teiseks soovitan võimalikult tihti teha seda „siltide harjutust“, kus viid tähelepanu mingile objektile enda ümber, ja jälgid, mis silt alateadvusest kerkib. Kuid see pole harjutuse lõpp – hakka märkama, kuidas ka enne sildi kerkimist on objekt olemas, ja sellele järgneb 0,5 sekundiline paus. See paus on vaikus, teadvus.

Mind ennast aitas selle pausi märkamine väga, sest pausile järgnevate siltide kerkimise jälgimine aitas mõista paremini ka PC IV’s käsitletavat ruumi ehk Teadvust.

Kokkuvõtvalt võibki öelda, et kõik need 10 kirjeldatud takistust on aidanud mul natukene nii mentaalsest kui emotsionaalsest unest ärgata. Tänu enda väga tugevale mentaalsusele eitasin pikalt nii emotsioonide tähtsust, kui ka nende olemasolu enda juures. Olin kõik need lihtsalt alla surunud. Kahjuks aga kõik mu ümber kannatasid, sest ka kõige parem näitleja ei suuda alati oma alateadvuses aktiveeruvaid protsesse kontrollida.

Nii juhtuski, et see mentaalne ja emotsioone eitav/allasuruv inimene teatud tüüpolukordades käivitus ja mõnikord ka väga jõuliselt käitus, ning kergesti üle reageeris (allasurutud emotsioonid/energia tulid väga jõuliselt esile). Õnneks ei ole see kunagi olnud füüsiliselt vägivaldne kellegi suhtes, aga emotsionaalselt vägivaldne kindlasti.

Seetõttu olen isiklikult Ingvarile ja kogu Practical Consciousness tehnoloogiale ülimalt tänulik. Ilma igasuguse liialduseta on see muutnud mu elu 180 kraadi viimasel 1,5 aasta jooksul. Olles enne seda praktiseerinud erinevaid vaimseid tehnikaid 15 aastat, pole kahjuks mitte ükski nendest mind päriselt aidanud.

Just seetõttu kirjutasin ka Ingvarile paar kuud pärast praktiseerima asumist, et kust iganes ta need tehnikad sai, on need out of this world. Ja need ongi teisest maailmast – just sellest, kuhu šamaanirännakul minu teejuht lubas mul jõuda, kui need endale päriselt selgeks teen. Ütles ta ju, et Ingvar ühe jalaga ühes, teise jalaga teises maailmas. Ning ma usun seda täna 100%.

Kõik Practical Consciousness praktikud on varem või hiljem kokku puutunud erinevate takistustega, mida ületada. Just selleks on olemas Practical Consciousness jätkuõpe – et minna süviti sisse neisse teemadesse, millesse takerdud ja leida vastused üheskoos.

Tutvu jätkuõppega lähemalt siin.