Kelly

Iga inimene õpib tundma maailma. Laps õpib rääkima, kõndima ja teiste inimestega suhtlema. Hiljem õpime koolis erinevaid aineid, omandame ameti, loeme raamatuid ja kogume kogemusi. Õpime kasutama arvuteid, autosid, tööriistu ja üha keerukamaid tehnoloogiaid. Me õpime tundma peaaegu kõike enda ümber. Kuid selle kõige juures jääb sageli märkamata üks kummaline tõsiasi. Kõik inimesed kasutavad iseennast. Väga vähesed tunnevad seda, mida nad kasutavad. See võib esmapilgul tunduda filosoofilise mõttena. Tegelikult on see väga praktiline küsimus. Kõik, mida sa elus koged, jõuab sinuni läbi sinu enda. Sa näed maailma oma silmade kaudu. Kuulad oma kõrvade kaudu. Mõistad oma teadvustamise kaudu. [...]

Mäletan ühte hetke lapsepõlves, ilmselt kuskilt algklasside ajast, kui avastasin ühtaegu nii aja kui igavikulisuse. Olin kõndimas koolist koju nagu igal muulgi õhtul, kui hakkasin äkki mõtlema sellele, kuidas me ei saa ühtegi sammu teist korda teha, sest see jäi nagu tollesse ajahetke “maha” ja isegi kui ma teen näiliselt täpselt sama sammu uuesti, siis see ei ole ikkagi seesama samm, vaid uus samm, mis siis et samas kohas ja justkui samasugune. Selle taipamise kontrollimiseks tegin sealsamas eksperimendi: tahtsin astuda eelmist sammu veelkord. Läksin tagasi samasse paika, proovisin teha kõik täpselt samuti nagu eelmisel korral ja avastasin, et see pole [...]