Kuigi Jaanus Viese lapsepõlve kodu oli pealinna kõrges tornmajas, kutsuti teda juba ülikoolis käies “ökomeheks”, mis oli 1990-ndate alguses üsna harvaesinev vaade. “Läksin õppima loodusteadusi, sest mind huvitas, kuidas on maailm ülesehitatud. Tahtsin aru saada seostest füüsika, keemia ja bioloogia vahel ja paelus ka loodushoid ning õpetaja kutse. Ometi majanduslikel kaalutlustel kooli tööle ma ei läinud .”

Jaanuse karjäär möödus hoopis pintsaklipslasena erinevates ametites. Ta on töötanud presidendi turvameeskonnas, rahvusvahelistes firmades müügiesindajana, reklaamidirektorina, müügijuhina ja hiljem ka konsultandina.
“Mäletan, et võitsin kõik töökoha konkursid mainekates ettevõttetes, kuid ikka olin rahulolematu. Otsisin midagi muud, mida ma ise nimetasin loomulikuks eluviisiks. Tahtsin elada esiisade kombel looduses ja kasvatada ise oma lapsi ja toitu. Mul oli “kõrini” rahamaailmast ja tulemuste tagaajamisest, ajapikku tekkis täielik vastuseis müümisele ja teiste mõjutamisele. Olin pettunud kaasaegses inimkonnas. Kibestumist süvendas veelgi vanemate kaotus üsna noores eas ja nende elu kõrvalt vaatamine.”
Jaanus otsustas teha kannapöörde ja temast sai ökomässaja, kes ihkas muuta kogu maailma “roheliseks”. Ta oli protestimeelne ja kriitiline kõigi suhtes, kes ei elanud tema “kriteeriumitele” vastavalt: “Küll oli toit keemiaga kasvatatud, ehitusmaterjalide jalajälg kõrge või olid ettevõtjad ahned kapitalistid. Ühesõnaga kõik oli hukas peale minu enda.”

Jaanus põgenes Tallinnast teise Eesti otsa elama. Metsade vahel oma kodu nullist ülesehitamine, laste kasvatamine ja samal ajal kahanenud elatise teenimise võimalused panid aga Jaanuse sisemaailma kihama. Seni varjus olnud ja allasurutud emotsioonid tulid pinnale ning elu muutus põrguks. Ei aidanud aknast paistvad võrratud loodusvaated, loodetud rahu ta maalt ei leidnud. Meeletu kurbus, vihastumised ja sellest tulenev käitumine süvendas passiivsust ja käega löömist.