“Kui ma 2015. aasta suvel TMK (tänane Practical Consciousness) Kokkutulekule jõudsin, oli Aigi (Aigi Vahing – tänane Practical Consciousness instruktor) juba mitu aastat TMK tehnikaid edukalt kasutanud ja oma sisemaailma seeläbi puhastanud. Kui ta sellest aga suure õhinaga mulle rääkis ja värvikalt oma häirivate emotsioonide vabastamist kirjeldas, mõtlesin ma täiesti siiralt, et see inimene on Lilleorus ikka täiesti ära tinistatud.”
Loe koolitaja Kaido Pajumaa kogemuslugu sellest, kuidas ta avastas, et ta ei saa enam oma möllavate emotsioonidega hakkama ja alustas silmiavavat enesemuutuste teekonda!
Mäletan hästi isegi konkreetset kohta, kus meie kohtumine Aigiga aset leidis – see oli indiaanitelgi juures vahetult enne ühe ringharjutuse algust. Ma kuulasin teda vaikides, endal mentaalsus täisvõimsusel analüüsides, kuidas ikka nii normaalne ja intelligentne inimene nii rumalat juttu ajada saab?
Mitte keegi ei saa oma emotsioone vabastada. Mitte keegi!
„Ega ta ometi ju päriselt arva, et ta oma emotsioone vabastab?“, mõtlesin endamisi. „On ju emotsioonid meie ajukeemia poolt põhjustatud hormonaalsete muutuste paratamatu tagajärg, millele ka parima tahtmise juures ükski joogalik tehnika peale ei hakka“, jätkasin oma mõttekäiku ühelt poolt inspireeritult irvitavat nägu tehes, aga tegelikult kurvalt Aigile kaasa tundes.
Täpselt 7 aastat hiljem olen ise sellises olukorras. Nüüd räägin mina samasuguse vaimustuse ja õhinaga samasuguseid lugusid oma sõpradele ja pereliikmetele, kes mind väga mureliku pilguga vaatavad, irvitavalt kaasa noogutavad, ja samas vaikselt minema hiilida püüavad. Kuidas ma siia jõudsin?
2006 – aasta, mil ma enam oma möllavate emotsioonidega hakkama ei saanud
Umbes 9 aastat varem 2006. aastal olin oma ehitusettevõtte koos äripartneriga pankroti äärele viinud, sest meid olid juhtinud kogu selles protsessis valed emotsioonid – mitte soov ehitada ja äri teha, vaid soov olla Keegi.
See vajadus oli olnud minus juba väga varasest lapsepõlvest alates, kui pidevalt tundsin, et minuga ei olda rahul. Järelikult ei saa ma ka iseendaga rahul olla, mistõttu pean pidevalt pingutama, et vähemalt keegi mind märkaks. See valu oli pannud mind ülikoolis cum laude nimel pingutama, Hansapangas alati töötama rohkem kui minult oodati, ja lõpuks ehitusettevõtte looma, et lõpuks mu vanemad ja sõbrad näeksid, et tegelikult olen väärtuslik. Nii tugev oli olnud emotsionaalne puudujääk.
Täna nimetaksin seda olukorda pigem lihtsalt paari pidevalt aktiivse emotsiooni mõjuks – „väärtusetus“ ja sellest tekkiv „rahulolematus“.
Tänu pidevale pidutsemisele ja uhkete BMW’dega ringirallimisele oligi 2006.aasta suveks jõudnud meie ettevõte seisu, kust väljapääs üha keerulisem paistis. Olukorra muutis veelgi halvemaks muutunud kinnisvaraturg, mis üha enam „õhku“ täis läks, et siis 2008.aastal suure pauguga lõhki minna. Nii läks lõhki ka meie ehitusettevõte.
Eespool kirjeldatud põhjustel olin aga juba paar aastat varem 2006.aastal jõudnud end sellisesse emotsionaalsesse madalseisu viia, millest ise enam väljapääsu ei leidnud. Ma mäletan hästi oma äripartneri äsja Lucca elurajooni soetatud maja (mis oli ilmselgelt taaskord üle meie võimete ostetud) hiigelterrassil pead padja alla peites endale ütlemas, et ma lihtsalt enam ei jõua – ma tahan sellest olukorrast välja saada! Aga kahjuks väljapääsu ei olnud. Võlad olid reaalsed, investorid olid reaalsed ja sellega kaasnevad väga valusad emotsioonid olid reaalsed.
“Esimese asjana soovitan sul oma nõmeda BMW maha müüa”
Väljapääs ja abi saabusid minu ellu kõige ootamatumast allikast. Nimelt kartis meie enda investor, kellele me toona üle miljoni krooni võlgu olime, oma rahast ilma jääda, mistõttu soovitas ta emotsionaalsest august väljatulemiseks kohtuda tema „ihukonsultandiga“.
Loomulikult niimoodi ta Ralfi päris ei nimetanud – küll aga olid nad käinud viimased 6 kuud igal pool koos, mistõttu paistis see just niimoodi välja. Miks nad igal pool koos käisid?
Väidetavalt olla Ralfil „vägi“, mida ta suutis äratada ka inimestes, kellega ta koos oli. Ja see oli just see vägi, mida Investor uskus ka meid aitavat meie ettevõtte finantsprobleemide lahendamisel (tegelikult muretses ta rohkem ikka oma finantsprobleemide pärast).
Küsisin talt enne veel, kas tegemist on ärikonsultandiga (sest minu arvates olid meil ärilised probleemid), mille peale Investor näpuga aga enda meelekohale viitas, öeldes: „Ei, ärist ei tea Ralf midagi. Küll aitab ta sul siin asjad korda teha“. Maigutasin selle peale veidi suud (umbes nii nagu Ervin Abel filmis „Siin me oleme!“, kui abikaasa talle midagi ootamatut tegi), hüppasin oma beemveesse ja sõitsin minema.
Enne veel oli Investor andnud mulle Väemees Ralfi telefoninumbri, kellega siis juba ülejärgmisel päeval Džingli hotelli fuajees kohtusime. Hiljem kuulsin, et tavaliselt olla Väemees ikka oma kundedega enda kodus Saku metsade vahel kohtunud, aga kuna minu näol oli tegemist olnud nii raske juhtumiga (loe: vaimsest maailmast nii kaugenenud ja Egost nii juhitud isikuga), et ta soovis enne mulle pilgu peale visata neutraalsel pinnal.
“Kas oled sama kõva mees ka ilma oma BMW’ta?”
Nii me siis seal fuajee väikese laua taga istusime ja üksteist jõllitasime. Mina ootasin kiireid lahendusi oma finantsprobleemidele, tema aga hindas mind kõhkleva pilguga, kas sellest Ego-kihist üldse võimalik kuidagi läbi pääseda on. Küsisin siis ettevaatlikult, millest peaksin alustama oma probleemide lahendamisel, millele Ralf vastas, et esimese asjana müü oma nõme BMW maha.
Selline totter ettepanek tuli mulle muidugi ootamatult, mistõttu kogusin end veidi, ja turtsatasin vastu: „Ma olen päris paljust juba ilma jäänud. Kui ma ka oma BMW maha müün, siis kes ma üldse olen?“. Ralf vastas sellele väga konkreetselt: „Jah, väga hea küsimus. Minu soovitus olekski sul välja uurida, kes sa oled ilma selle BMW’ta – kas sama kõva mees nagu praegu?“.
Tuleb tunnistada, et see tüüp ajas mind närvi. Olin viimased 10 aastat endale üldiselt teadvustamata, ja kindlasti teiste eest kiivalt varjates, ehitanud identiteeti – püüdnud luua endast mulje, et ma olen siiski midagi väärt. Ma olen Keegi.
Ja mulle oli viimase paari aastaga jäänud mulje, et olin selle salajase projektiga kuhugi jõudnud – oli mul ju oma ettevõte, kus töötas üle 50 inimese, ja muidugi oli mul ilus hõbedane BMW 530D, mis oli iga „kuhugi jõudnud“ inimese kindel tunnusmärk (vähemalt selles reaalsuses, kus mina toona elasin).
Ja nüüd tuleb mingi suvaline tüüp ja soovitab sellest kõigest loobuda. See ajas mind ikka väga vihaseks, sest tundsin, et ta näeb katteloorist läbi – tegelikult ei olegi ma Keegi. Ja nüüd püüdis ta seda ka ülejäänud maailmale näitama hakata. Ma ei saanud seda lubada.
“Millal lõppes su vales elamine?”
Ralf jätkas: „Vaata, kõik sinu tänased probleemid elus on sinu sisemaailmas toimuvate probleemide peegelpilt. Kui sa soovid oma elu korda saada, pead sa esmalt oma sisemaailma korda tegema. See on kõik, mida ma püüan sulle öelda. Ma ei taha, et sa loobuksid soovist elada head elu, vaid ma soovitan sul lõpetada vales elamise. Sa pead tunnistama, ja ennast vastu võtma sellisena, kes ja nagu sa tegelikult oled. Me ju mõlemad teame, et kogu sinu tänane elustiil kaasa arvatud sinu BMW on kattevari – tegelikult sa ei saa seda ju lubada„.
„Aga välja püüad sa näidata, et saad!“ jätkas Väemees. „Küsi endalt, miks sa ei julge elada tões? Miks sa püüad välja näidata, et sa oled rohkem kui sa tegelikult oled. Miks sa ei tunne ennast väärtuslikuna sellisena, nagu sa tegelikult oled, vaid püüad seda peita ilusate asjade taha?“.
See kõik tuli minuni sellise hoobiga, et üks osa minust tahtis lihtsalt püsti tõusta ja talle halvasti öeldes minema jalutada, aga teine pool ütles: „Tegelikult sa tead, et tal on õigus. Kõik sinu tänased probleemid oled sa tekitanud ainult nendel põhjustel, millest ta just sulle rääkis. Ja kui sa soovid oma ellu päriselt positiivset muutust, ja soovid oma tänastest probleemidest välja pääseda ning neid mitte uuesti taasluua, pead sa seesmiselt muutuma, et kaoks vajadus ja tung end pidevalt väliste asjade, lugude ning saavutustega „suurendada“. Kui see tung ei kao, lood sa analoogseid probleeme üha uuesti ja uuesti.“
Kui millelegi toetuda enam pole, jääb üle vaid ausus
Kuulasin Ralfi nutu ja karjumise vahepealses olekus. Ma olin nagu tardunud – vaatasin ainiti fuajee aknast tänavale, mille servas mu auto seisis, ja mul hakkas endast lihtsalt kahju. Kellele sellest aga rääkida? Kes mind saab aidata sedalaadi probleemidega, milleni just praegu jõudnud olin?
Ma teadsin, et selleks on ainult üks inimene – ta istus minu vastas ja vaatas mind sõbralikult ja täiesti hinnangutevaba pilguga. Ta soovis mulle päriselt head. Ma tundsin, et maailmas on vähemalt üks inimene, kellele ma ei pea enam tõestama, sest ta on mu läbi näinud (tagantjärele muidugi tean, et kõik inimesed minu elus olid mu ammu juba tegelikult läbi näinud – ma olin viimane, kes ikka veel uskus, et niimoodi käitudes ja elades arvavad kõik, et ma olen Keegi).
Ütlesin pilku tõstes talle siis tasakesi, et okei, võib-olla on tal õigus. “Ma pole kunagi niimoodi mõelnud, aga sind kuulates sain aru, et võib-olla tõesti ei ole minu motiivid olnud alati need, mida olen endale ja teistele püüdnud välja näidata. Ja see on mind kuradi nõmedasse punkti elus toonud. Ja ma soovin päriselt siit välja saada. Ning kuna mul pole tegelikult midagi kaotada, siis kuulan sinu soovitusi. Mis edasi?“, küsisin ma.
Ralf vastas, et sellest rääkimiseks, mis edasi saama hakkab, on vaja teistsugust paika – me peame kohtume tema kodu lähedal Keila jõe ääres ülejärgmise päeva pärastlõunal kl 15.00. „Ära hiline!“, ütles ta viimase asjana, ning tõttas minekule. Ütlesime üksteisele head-aega ning vajusin natukene võõristava ja vastumeelse tundega oma BMW juhiistmele.
Sõitma ma kohe hakata ei suutnud – liiga palju oli lihtsalt seedida. Kes see mees oli? Kuidas ta mu niimoodi paljastas? Ja kuidas on võimalik, et 20 minuti tagune viha oli asendunud rahu ja lootusega? Mida ta minuga tegi? Need olid küsimused, millele järgmistel kuudel vastuseid otsima hakkasin.
Kaido Pajumaa
Motivaator.ee meeskondade ja juhtide koolitaja
